Pole kerge nende elu, kes on harjunud igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke olema. Edgar Savisaar just selle sündroomi all kannatab.
Vaevalt enam keegi aru saab, kas Savisaarele on Keskerakonna valimisnimekirjas esinumbri kohta – või üldse mingit kohta – pakutud või mitte. Ja kui midagi on ka pakutud, siis kas see on ikka päris konkreetne pakkumine või mõni niisama jutt, mis midagi ei tähenda. Võimu juurde pääsenud tublid keskerakondlased ootavad oma jutu järgi vanameistri enese kandideerimisotsust, kunagine suur juht ise aga näib ihaldavat lugupidamisavalduste saatel kättetoodavat bullat, mis tagab talle Lasnamäe esinumbri koha nüüd ja igavesti, isegi pärast lahkumist ajalooareenilt, kui mitte isegi pärast aegade lõppu.
Sellal kui Savisaar saab etendada koomikaga piirnevaid solvumismänge, peab Keskerakond otsusele jõudma, kuidas õigupoolest suhtuda endisesse liidrisse, keda Toompeale jõudnud partei on tasapisi häbenema hakanud. On ka põhjust: isegi kui Savisaart ei peaks kriminaalkorras süüdi mõistetama – peategelane võib ju lasta ennast iga istungi alguses kanderaami peal haigemajasse sõidutada –, on Savisaare paheline jalajälg Eesti poliitikas nii sügav, et sedapidi edasi astuda ei kannata. Aga sellest hoolimata tooks Savisaar ikkagi venelaste hääled, ja neid tahaks ometigi saada, nii väga tahaks!
Nõnda käib vastastikune lollimängimine. Kui Jüri Ratas ja teised keskerakondlased loodavad, et siin midagi udujutuga annab ümmarguseks rääkida, siis nad muidugi eksivad. Savisaar viitsib parteikontoris ja Facebookis kummitamas käia seni, kuni eluvaim sees – sest mida muud tal teha ongi.