Võid ei ole, sest lehmakari alles kasvab

Viimased aastad on näidanud, et põllumajanduses on vaja senisest palju tõhusamaid riskijuhtimise meetmeid, mis aitaksid stabiliseerida hinnakõikumiste suurt mõju põllumajandustootjatele. Kodumaise põllumajanduse stabiilsus on oluline ka tarbijatele, sest tootmistsüklid esmatootmises on väga aeglased, mistõttu ei suuda põllumajandusettevõtted kiiresti turumuutustele reageerida. Selle ehedaks näiteks on ka praegune võihinna buum – kriisi ajal maailmas piimatootmine kahanes ja nüüd ei suudeta nõudlust rahuldada.

Viimastel kuudel on tulnud ridamisi teateid toiduainete jaehindade suurest tõusust. Silmatorkava hinnatõusu põhjused peituvad eelkõige viimaste aastate madalas võrdlusbaasis. Põllumeestele on viimasel ajal toimunud hinnatõus andnud taas hingamisruumi ja lubanud hakata mõtlema tuleviku ja investeerimise peale.

Lühiajastatistikast nähtub, et möödunud aasta oli põllumajandusele nii kasumlikkuse kui ka lisandväärtuse näitajaid võrreldes isegi raskem kui 2009. aasta, mil sektor oli viimati tõsises kriisis. 

Kui 2015. aasta oli teraviljasaagi poolest rekordiline ja aitas paljude Eesti põllumajandusettevõtete sissetulekuid vaatamata sügavale piima- ja sealihaturu kriisile stabiliseerida, siis mullu jäi teravilja keskmine saagikus aasta varasemaga võrreldes 40% väiksemaks. Lisaks sellele on 2012. aastast alates samm-sammult langenud teravilja turuhinnad, mis on pannud paljud Eesti teraviljakasvatajad majanduslikult keerulisse olukorda. Kuigi viljalõikus alles käib, siis on juba praeguseks selge, et vihmane ilm on rikkunud suure osa tänavu loodetud supersaagist.

Möödunud ja ülemöödunud aasta kujunesid Eesti piimatootjatele tõsiseks väljakutseks. Piima keskmine kokkuostuhind langes ligi 24 senti/kg tasemele, mis on 30% madalam kriisieelsest 33–34 sendi tasemest. Kuigi tootjad olid sunnitud kulusid oluliselt kokku tõmbama, oli tootmine väga madala turuhinna tõttu kahjumlik. Kriisi tulemusena vähenes Eesti piimalehmade arv paari aastaga 14% võrra. Ettevõtete päästmiseks müüdi kriisiaastatel tavalisest palju suuremas mahus noorkarja, mis piirab veel mitme aasta jooksul piimakarjakasvatuse võimet karja arvukust paranenud turutingimustes suurendada.

Möödunud aasta sügisel hakkas piimaturu olukord paranema. 2016. aasta lõpuks oli piima keskmine kokkuostuhind saavutanud juba üsna rahuldava taseme, ulatudes 32 sendini/kg. Sarnane hinnatase mõningaste kõikumistega on püsinud siiani. Piimaturu olukorra stabiliseerumine on lisanud piimatootjatele optimismi tulevikuks. Mitu suuremat Eesti piimatootjat on sahtlist välja võtnud kriisi ajal külmutatud laienemisplaanid ning kavatsevad lähiajal piimakarjakasvatuse laiendamisse investeerida.