Krüptoraha esmapakkumine tulgu Eestis

Eesti e-tiiger möirgab ja seda on kaugele kuulda. Seetõttu usuvad paljud Eesti ja välismaa ettevõtjad, et just siin on lihtne katsetada uusi ja innovaatilisi lahendusi.

Üks selline katseplatvorm on krüptoraha valdkond ja krüptoraha esmapakkumised ehk ICOd (Initial Coin Offering). ICO raames annab ettevõtja väga lihtsustatult öeldes välja plokiahelas kirjendatud ühikuid ehk token’eid investoritele. Iga token’iga seonduvad õigused, mis selle väljaandja on kindlaks määranud. Vastuseks annab token’i ostja ettevõtjale üldiselt kas mõne teise krüptovaluuta (bitcoini või Ethereumi) või tavalist raha.

Just viimase poole aasta jooksul on arutatud nende kübervääringute rakendamist Eestis, sest Eesti e-riigi eesrindliku maine tõttu on nii kodu- kui ka välismaalt tulnud järjest tihemini päringuid, kas seda järjest populaarsemat raha kaasamise võimalust on Eestis võimalik seaduslikult kasutada.

Huvi põhjus on kõigile arusaadav – kiire ja plahvatuslik areng, mille ilmekaimaks näiteks on fakt, et plokiahelaettevõte Tezos kaasas hiljuti just sel moel investoritelt üle 200 miljoni dollari.

Aga on see ka seaduslik? Tüüpiline vastus on – sõltub. Esimese hooga tekib kaks muret. Kas tegemist on väärtpaberite avaliku pakkumisega? Kas rahapesu tõkestamise nõudeid on järgitud?

Euroopa Liidus (ja ka enamikus teistes maailma riikides) on väärtpaberite avalik pakkumine reguleeritud. Vaja on näiteks koostada avaliku pakkumise prospekt ning see finantsregulaatoritega kooskõlastada. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta investorit võimalike pettuste eest.

ICOde puhul on kohe keskne küsimus, kas token on väärtpaber või mitte. Üldise definitsioonina hõlmab väärtpaber endas kaubeldavaid varalisi õigusi. Väga tihti võib ka token täita väärtpaberi nõuded ja vastavalt tuleks koostada avaliku pakkumise prospekt ja kooskõlastada see finantsinspektsiooniga.

See ei ole teoreetiline mõtteharjutus ja triviaalne bürokraatlik takistus, vaid sisulise tähtsusega küsimus. Avaliku pakkumise nõuete järgimata jätmine võib endaga kaasa tuua väärteokaristuse ning ka haldussunni meetmed (loe: suure rahalaeva asemel võivad ettevõtjat oodata pikk kohtutee ja suured rahatrahvid).

Teine ring küsimusi seondub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega. Selliste nõuete eesmärk on takistada kuritegelikul teel saadud raha kandumist legaalsesse majandusse. Krüptovaluutamaailma võlu seisneb osaliselt selle salajasuses, mis muudab senised rahapesu tõkestamise meetmed ebaefektiivseteks.

ICO juures tekib probleem. Eesti kohtud on leidnud, et krüptovaluutavahetus kujutab endast alternatiivset makseteenuse pakkumist. Selline ettevõtja peab järgima kõiki rahapesu tõkestamise kontrolli meetmeid (isiku tuvastamine, ärisuhte püsiv järgimine jne). Teisalt on iga ICO teinud ettevõtjal mingil hetkel vaja saadud bitcoin, Ethereumvõi muu krüptovaluuta tavaliseks rahaks ümber vahetada – äritegevus vajab üldiselt siiski Euroopa Keskpanga või USA Föderaalreservi templiga vääringut. Sellise konverteerimise käigus võib aga kommertspank, kes omakorda peab tagama rahapesu nõuete järgimise, küsida infot raha päritolu kohta. Vastus „sain ICO raames bitcoinis“ võib ukse finantssüsteemi suletuna hoida ning jätta kogutud mündid digitaalsesse rahakotti digitolmu koguma.

Nii väärtpaberite avaliku pakkumise kui ka rahapesu tõkestamise reeglitel on oma kindel koht ning pelgalt põhjusel, et meil on uus tehnoloogia, ei tohi neid kõrvale jätta. Kui harjumuspärane pank peab kõiki nõudeid järgima, siis juba filosoofiliselt on ebaõiglane anda temaga konkureerivale ettevõtjale eelist pelgalt põhjusel, et kasutatakse uut vahendit. Samas on selge, et reeglid peavad ajaga kaasas käima ning silmade kinnipigistamine ei keri aega tagasi ajastusse, kus raha kaasamine oli võimalik ainult lipsustatud investeerimispankuri abil.

Tänu nii avaliku kui ka erasektori pingutustele on elav huvi Eestis uusi tehnoloogiaid proovida. Kahjuks takerduvad paljud head algatused ebakindluse taha. Eestis on nii finantsinspektsioon kui ka rahapesu andmebüroo üldiselt abivalmid, terve mõistusega ning arengut toetavad. Samas ei ole see kogu ülejäänud Euroopale ja maailmale teada.

Õiguskindluse huvides oleks mõistlik koostöös ettevõtjatega avalikult välja töötada hea tava või juhised. Selline tava peaks ühest küljest kaitsma tarbijat, kuid samas võimaldama ka innovatsiooni jätkumist. Sellel oleks kaks eesmärki – ühest küljest suurendada tekkiva õigusselguse abil meie turu usaldusväärsust ja ettevõtjate arvu, kes kasutaks Eestit oma äri alustamiseks. Teisest küljest võiks Eesti olla ka sellises kasvavas harus teerajaja. Kui meie seda ei tee, siis ei jää ühine standard Euroopas välja kujunemata, kuid standardi välja töötamisega tekkiva kasu saab siis mõni teine turg.

Tarbija poolelt tuleb alati silmas pidada, et ei finantsinspektsioon ega muu riigiasutus saa täiskasvanud kodanikku kaitsta tema enda rumaluse eest. Eraldi küsimus on, kas see peabki olema liberaalse riigi eesmärk. Ka siis, kui ühtsed reeglid on paigas, peaks tarbijad suhtuma üüratu kasumi lubadustesse terve mõistusega – kui paber kannatab kõike, siis seda enam on võimalik kõike lubada interneti vahendusel. Üldiselt ei taga miski, et ICO kaudu kogutud raha tõesti selleks ette nähtud otstarbel kasutatakse. Asjaolu, et bitcoini hind on tõusnud kordades, ei tähenda, et mõni muu token’i väärtus ainult või üldse tõuseb. Samuti on tõenäoline, et paljud ICO abil raha kaasanud projektid ebaõnnestuvad, mõnel juhul on tegemist otsese pettusega. Samas on osa projekte äriliselt loogilised ja vaatamata riskile kindlasti arvestatava edu tõenäosusega. Igal juhul tuleks valdkonnale läheneda terve mõistusega.

ICOt kaaluva ettevõtjana tuleks arvestada, et valdkonna reguleerimatuse tõttu on raha tõstmine vaid osa väljakutsest. Sama oluline on seda teha korrektselt ning kooskõlas õigusega. Plokiahel võib küll võimaldada kanda väärtust edasi sõltumatult riigivõimust, kuid riigivõimul on olemas päris ahelad reeglite kehtestamiseks. Seega peaks üks osa tegevusplaanist olema kehtiva regulatsiooni kaalumine, suhtlus regulaatoriga ning vastavalt ka oma instrumendi kujundamine.

Kuigi selles valdkonnas on olulisi riske, tuleks kasutada tekkinud võimalust olla ka siin esirinnas nii Euroopas kui maailmas. Ehk president Kersti Kaljulaidi sõnadega: „Meie digitaalse ühiskonnana tõenäoliselt tajume ja talume neid riske teistmoodi kui inimesed mujal. Jälle kord on meil võimalus olla maailmas esimene, kes näitab, et ka sellisel juhul on alati võimalik teha parandus ja minna edasi. Mitte minna tagasi.“

Autor: Martin Mäesalu ja Raino Paron