Ilmselt endine pangajuht Riho Rasmann, kes on ka 1990. aastate keskpaigast Tallinna börsi noteerimis- ja järelevalvekomisjoni kuulunud, seda siiski ei tee. Rasmann viitas juba sel nädalal ilmunud Äripäeva artiklis, et midagi võiks ju ka isiklikuks jääda.

Samas nentis, et lahkumiseks oli tal rida põhjusi, kuid eitas, et saatuslikuks sai rahapesu tõkestamise põrumine Versobankis. Aga selles ei saa kindel olla, kui mõelda kas või Postimehe kevadisele loole, mis ütleb, et Rasmann pidi pikaajalisest tööst pangas loobuma just rahapesuprobleemide tõttu. Vaevalt avaldas Postimees oletusi – selle väitmiseks pidi olema tõsiseltvõetav allikas või mitu, kes lihtsalt ei soovinud mingil põhjusel oma nime must valgel näha.

Versobank ei ole põhjendanud Rasmanni lahkumist, aasta alguses ilmus ainult klassikaline mittemidagiütlev pressiteade. Uut tööd ei ole Rasmannil siiani. See-eest teeb, nagu ise ütleb, ühiskondlikku tööd börsi järelevalvekomisjonis.

Finantsinspektsioon kontrollis Versobanki mitu korda ja tegi ettekirjutusi. Peagi Rasmann kadus silmapiirilt. Ja ikkagi, miks? Mis sundis pangandussektorit läbi ja lõhki tundva Rasmanni nii järsku sammu astuma?

Ulatuslik rahapesu läbi Danske ja Versobanki on Eesti maine üks mustemaid plekke. Kuni Versobank ja Rasmann ise ei ole suutnud lõpuni ümber lükata Postimehe avaldatud infot, püsib küsimus, kas Rasmann on ikka õige inimene järelevalvekomisjonis, millelt oodatakse erilist eetilisust.