Isadepäev jäägu parem pereringi

Lapsevanemana on isadepäev minu elus oluline püha, kuid kui vaadata, mismoodi seda perekondlikku püha kuidagi poolvägisi lasteaedades ja koolides tähistada püütakse, siis tekitab see minus mitmeid küsimusi meie ühiskonnakorralduse kohta.

Kas olete tähele pannud, et kui emadepäeva tähistatakse koolides-lasteaedades enamasti pidulik-südamliku kontserdi või aktusega, siis isadepäeva tavapäraseks tähistamisvormiks on isa-laps ühistegevused – ühised pudrusöömised, pannkoogiküpsetamised, meisterdamised või spordipäevad. Toredad tegevused ju kõik, kuid eelkõige oma pere ringis ja ise valitud ajal.

Lasteaedade isadepäevad toovad pahatihti ühte tuppa kokku hulga üksteisele võõraid mehi, kes siis üheskoos oma lastega selleks enamasti täiesti ebasobivas riietuses mingeid kasvatajate-õpetajate ette kirjutatud tegevusi hakkavad tegema. Tundes end ilmselgelt pisut ebamugavalt, sest sellised üritused toimuvad alati kas vahetult enne või pärast tööpäeva või lausa tööpäeva keskel. Aga osalemata ka ju ei saa hästi jätta, sest laps tunneks end siis ebamugavalt – kõigil isad kohal ja temal pole. Kõigil muidugi pole, ei saagi olla.

Kogu selle punnitamise tagant paistab justkui arvamus, et ega isad oma lastega eriti ei tegele, et võtku ennast siis vähemalt isadepäevalgi kokku ja tehku koos midagi toredat. Kuidagi iganenud tundub selline hoiak meie soolise võrdõigusluse ajastul. Minu poolt on küll üleskutse, et las perekondlikud asjad jäävad isiklikku sfääri ja tähistame isadepäeva ikka pereringis. Ärme kisu isa kahe koosoleku vahel vägisi lasteaeda pintsaku ja lipsuga pannkooke küpsetama. Las ta läheb parem pühapäeval lastega loomaaeda või teeb muud toredat.

Head saabuvat isadepäeva!