Toome väljarännanud koju tagasi

Eesti ja Euroopa majanduse üldine praegune foon soosib ettevõtlust ning majanduslanguse märke ei ole. Nii peaksid väljarändajad olema esimesed, kes tulevad siia tagasi. Ometi pole see nii.

Inimeste heaolu kasvu eelduseks on hästi toimiv riik ja ettevõtluskeskkond. Praegune majanduskasv nii Eestis kui lähinaabrite juures loob heaolu kasvuks soodsad tingimused.

Kui veel mõni aasta tagasi oli ettevõtjatel töökäsi üle, siis tänaseks on olukord muutunud vastupidiseks – tööd jätkub, kuid töökäsi napib. See on sundinud ettevõtteid heade töötajate leidmise ja hoidmise nimel töötasusid tõstma tasemeni, mis ületab juba kriisieelset palgataset.

See seab ettevõtjad raskesse olukorda. Kasvav kulubaas vähendab konkurentsivõimet. Firmad, mis ei suuda kasvavate kulude keskkonnas efektiivsust parandada, seavad ohtu oma pikemaajalise püsimise. Majanduskasvu tingimustes on ettevõtted võimelised ka valede äriotsuste järel ellu jääma, aga kui majanduskav asendub seisakuga, ollakse käpuli.

Sageli peetakse ainsaks väljapääsuks välistööjõu sissetoomist. See ongi tõenäoliselt ainuõige lahendus, sest meie loomulik iive on negatiivne; vananev ja vähenev elanikkond aga ei suuda tagada jätkusuutlikku majanduskasvu ning seeläbi ka elatustaseme kasvu. 

Meil on vaja inimesi, kes teeksid, toodaksid ja looksid midagi, ning ka inimesi, kellele neid asju teha ja müüa. Õnneks või kahjuks ei ole Eesti selle probleemiga üksi. Kogu Euroopa vaevleb vajaduses lahendada neidsamu probleeme: loomulik iive on negatiivne ning rahvastiku kasv saavutatakse vaid sisserändega. 

Ka Eesti ei pääse sellest: peame heaolu nimel muutuma avatumaks ning tolerantsemaks muudest riikidest sisse rändavate inimeste suhtes. Iseäranis oluline on turundada Eestit nii, et inimesed sooviksid tulla siia elama ja töötama. Kuid enne kui vaatame seitsme maa ja mere taha, peaksime vaatama üle lahe ning püüdma seal elavaid või pendeltöötavaid kaasmaalasi tagasi kodumaale tuua. See on kõige lihtsam ja valutum võimalus töökätepuudust leevendada.

Paljud piiri taga elavad kaasmaalased soovivad tegelikult tagasi tulla. Et nendel inimestel oleks ka päriselt võimalus ja põhjus tagasi tulla, on vaja hästitoimivaid tööandjaid, kelle tagasihoidlikkus peaks asenduma Põhjamaadele omase ambitsioonikuse ja mõtteviisiga. 

Eesti väikeettevõtted on tublid nokitsejad oma kodukandis, kuid sageli jääb puudu, kas oskusest, julgusest, kapitalist või ambitsioonist, et astuda järgmine samm. Neid oskusi on aga võimalik teadlikult omandada, kui mõista, et sellest sõltub tööjõumure lahendus.