Eesti võrdlemine Austraaliaga on silmakirjalik

Äripäev pole kunagi varjanud oma seisukohta, et Eestisse võiks tulla ükskõik kes ja ükskõik kust. Ausus on väärtus omaette ja las ta siis nii olla. Küll aga on kahepalgeline sildistada silmakirjalikeks poliitikuid, kes näevad puude taga ka metsa.

Ajakirjanik tunnistab ise fakti, et inimene jääb selleks, kellena sünnib. Inimene ei võta emigreerudes täielikult üle uut kultuuri, traditsioone ja harjumusi. Nagu ei tee seda ka eestlased Austraalias, kellest Eliisa Matsalu kirjutab.

Õhutada riiki kaotama igasuguseid piiranguid sisserändele, teades, et uusimmigrandid ei sulandu ühiskonda, on silmakirjalik. Just nimelt silmakirjalik, kuna võrreldakse Eestit omamoodi Austraaliaga.

Praegusel hetkel on Austraalia rahvaarv 24,8 miljonit elanikku. Austraalia pole kunagi olnud meie mõistes rahvusriik, vaid sealsed põlisrahvused on suuremalt jaolt hävitatud. Austraalias pole probleemi püstituseks küsimus, kuidas säilitada inglise keelt.

Tuua nüüd selleskontekstis võrdluseks Eesti on lihtsalt rumal. Eesti 1,3 miljonist elanikust alla miljoni defineerib end eestlasena ja räägib emakeelena eesti keelt.

Eesti on Euroopas teisel kohal, kui räägime võõrpäritolu elanike hulgast ühiskonnas. Eesti pealinnas Tallinnas on elanikkonnast ligi 45% ehk pea iga teine inimene mitte-eestlane. Meie loomulik iive on negatiivne ja juba praegu, nii-öelda kvootide ajal, tuleb igal aastal Eestisse 5000-7000 inimest endise Nõukogude Liidu aladelt, kes sulanduvad hoopis venekeelsesse kogukonda.

Nende faktide eiramine ja poliitikute süüdistamine on lühinägelik. Lühinägelik on mõtelda vaid lähiaastate perspektiivis ja majandusliku kasu võtmes.

Erinevalt ajakirjanikest vastutavad poliitikud kogu ühiskonna ja riigi eest, mitte ei lähtu otsuste langetamisel mõne üksiku ettevõtja huvidest.

Kui muidu olen ma ka ise kritiseerinud poliitikuid enesekeskses ülbuses ja oma huvidest lähtumises, siis sisserände kontrollimine, arvestades rahvuslikku stabiilsust riigis, on üks väheseid riigimehelikke asju, mis veel vähemalt sõnades säilinud on.