Eesti pealinnad 2.0

Eestil on väärtusi, millest me ise aru ei saa. Lõuna-Eesti metsade vahel on saunamaja jõekese kaldal, mida omanik Airbnb vahendusel välja üürib. Saunamaja taga on kuivkäimla, sest majas tualetti ei ole. Sooja vett enda pesemiseks saab ainult siis, kui sauna kütta. Elektriboileriga dušši ei ole. Vaatamata nendele spartalikele tingimustele on saunamaja isegi detsembris, jaanuaris ja veebruaris välismaalastele ühe või kahe nädala kaupa pidevalt välja üüritud.

Puhas õhk, vaikus ja euroopalik teenindus on narkootikumid, mida Singapuri, Moskva või teiste suurlinnade elanikud Eestis kaifimas käivad. Meie ise ei saa sellest aru, sest see tundub nii tavaline. Samamoodi kui on kuivkäimlaga saunamajja võimalik miljardite turistide hulgast leida ööbijaid, on võimalik leida diginomaadide hulgast ka Eestit töökohana väärtustajaid.

USA ühe tuntuma disainibüroo IDEO üks disaineritest kolis USAst ära Eestisse, sest tema sõnul saab ta siin leida ja teostada põnevaid projekte kiiremini kui USAs.

Diginomaadide pealinna arendamine on samuti suurepärane võimalus tuua kogukonda tagasi maailmakogemusega noori. Pealinna arendamine väikeasulas pakuks neile põnevaid maailma mastaabiga väljakutseid ja arenguvõimalusi ning samas rahulikku elukeskkonda.

Aidata kohalikul kogukonnal mõelda läbi võimalused ja leida lahendused diginomaadidele “pehme maandumise” pakkumiseks nõuab kindlasti kogukonnavälist tuge, pühendumust ja kannatlikkust. Aga see on tasuv investeering.

Jääb vaid üle hinnata, kui palju oleme me riigina valmis investeerima, et maapiirkondadesse tekiks 50 000 kahekordse Eesti keskmise palgaga globaalselt konkurentsivõimelist töötegijat ja maksumaksjat.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Autor: Kalev Kaarna