Võitlus käib iga sendi pärast

Mais algab Eestis mootorikütuste valdkonnas uus ajajärk – viimase Euroopa Liidu liikmena muudab Eesti biokütuste kasutuselevõtu kohustuslikuks. Üleminek on esimene samm selles suunas, et Eesti vastaks Euroopa Liidu direktiivile, mis sätestab, et aastaks 2020 peab 10% transpordisektorist toimima taastuvenergial.

Ka kütusemüüja perspektiivist on biokütustele üleminek olnud mahukas ettevõtmine. See on sundinud meid üle vaatama kogu mootorikütuste ärivaldkonna – alates sellest, kuidas ja milliseid mootorikütuseid hangime, kuidas neid käitleme ning mil moel mootorikütuste kvaliteeti juhime kuni selleni, kuidas müüme biokütuseid lõppkliendile ehk sõidukiomanikele.

Biokütuste kvaliteedi tagamisel on olulised kõik kvaliteediprotsessid kogu tarneahelas. Töövõtted ja rutiinid, mida selles ahelas rakendatakse, mõjutavad suuresti lõppkvaliteeti. Kuna biokomponenti sisaldavad mootorikütused on keskkonnamõju seisukohast tundlikumad kui tavapärased fossiilset päritolu mootorikütused, siis tuli põhjalikult analüüsida biokütuste kõiki tarne- ja hoiustamislahendusi.

Üks jaemüüjate jaoks oluline lahendust vajav teema on olnud sõidukiomaniku teavitamine. Kuna biokütused on Eesti kliendile võõrad, siis on täiesti mõistetav, et selle kohta tekib küsimusi – kas see minu autole sobib, kas ma tohin sellega sõita. Mais müüki tulev mootoribensiin 95 E5 ja diislikütus B3.5 on sobilikud kasutamiseks vastavalt kõikides bensiini- ja diiselmootorites.

Meid teevad biokütustele üleminekul murelikuks riigi planeeritavad kontrollmeetmed biokomponendi olemasolu tuvastamiseks. Euroopa Liidu direktiiv on järgimiseks kõigile. Keskkonnaamet on öelnud, et kontroll hakkab toimuma eeskätt paberil. Kuna biokütused on praeguses turusituatsioonis kõrgema sisseostuhinnaga kui traditsioonilised fossiilsed mootorikütused, leiame, et ebapiisava kontrolli rakendamine võib tekitada ebavõrdse olukorra pakkujate seas, sest ilma füüsilise tootekvaliteedi kontrollita võib osa tanklaid jätkata soodsama 100% fossiilse kütuse müügiga.

Kütuseäris käib võitlus iga sendi pärast ja paratamatult võib saada konkurentsieelise see müüja, kes biokomponendi kohustusest mööda vaatab. Kindlasti peaks toimuma ka füüsiline kontroll tanklates – võttes tankuritest kütuseproove ja analüüsides, kui suures mahus neis biokomponenti leidub. Vaid nii saame tegelikult tagada kehtestatud nõuete järgimise ja ausa konkurentsikeskkonna.

Autor: Ivo Popp