Eestil ja Lätil on ühised mured

Ehitussektorist räägitakse viimasel ajal tihti ka võimaliku ülekuumenemise võtmes, kuid mina seda ohtu praegu ei näe. Me oleme väga kaugel sellest, mis toimus kümme aastat tagasi, ja kinnisvaramullist ei saa praegu kindlasti rääkida. Oleme kinnisvaraturul kõvasti Eestist taga ja Riias on uute korterite ruutmeetri hind Balti riikide pealinnadest kõige madalam, seevastu Tallinnas on korterid kõige kallimad. Eluasemelaenude portfell Lätis näitab pigem kahanemise suunda ja uusi kodulaene antakse vähem. Põhjuseks on inimeste ostujõud. Lätlastel on nimelt palju vähem sääste kui eestlastel.

Riiga on ehitatud palju hotelle ning need võitlevad ellujäämise nimel. Korteriehitusbuum näib aga hoopis vaibuvat ning praegu ehitatakse kõige rohkem kaubanduspindu, kontoreid ja infrastruktuuri.

Paljude eestlaste jaoks on Läti praegu eelkõige taskukohase alkoholi ostupaik. Piiriäärsetel aladel kaubandus õitseb, palju on ehitatud uusi poode. Maksunumbreid vaadates näeme, et oleme saanud juurde 100 miljonit eurot lisaraha just tänu sellele, et eestlased käivad Lätis alkoholi ostmas. On see hea või halb, sõltub vastaja vaatenurgast. Läti piiriäärsed omavalitsused muidugi rõõmustavad praeguste asjade seisu üle, kuid küsitav on, kui jätkusuutlik see ärimudel pikaajaliselt on.

Eestis on tööjõuprobleem väga teravalt üleval ning vähe on ettevõtjaid, kes ei kurdaks, kui raske on leida töötajaid. Lätis näib olukord seni veel veidi positiivsem. Küsitletud ettevõtjatest pool ütles, et neil ei ole olnud probleeme uute inimeste leidmisega. Samas optimistide arv väheneb ning sarnaselt Eestiga suureneb ka Lätis nende ettevõtjate hulk, kes kogevad raskusi töötajate palkamisega.

Töötuse vähenemine surub tugevalt palkade kasvule. Eestis on töötuse määr 5,1 ja Lätis 7,7 protsenti. Üldse on töötus Ida-Euroopas oma madalaimal tasemel alates 1990ndatest aastatest.

Riia tõmbab tööjõudu magnetina – töötuse määr pealinna läheduses on olematu, seevastu Läti kaugemates nurkades ja eriti Vene piiri ääres on piirkondi, kus tööta on iga neljas-viies tööealine inimene. Tegemist on sotsiaalküsimusega, sest sama piirkonna tööandjad kurdavad väga suurte raskuste üle tööjõu leidmisel. Väljaränne Lätist on küll pidurdunud ja selle kõrgpunkt jääb aastate taha, kuid endiselt on saldo negatiivne – minnakse rohkem, kui tagasi tullakse.