Puidust keskkonnamaja – teeme ära!

Samuti on puitmajasektori jaoks äärmiselt probleemne kohalike referentsobjektide puudumine. Kui me ise ei väärtusta oma oskusi ja jätame Eestisse rajamata märgilise tähendusega puitmajad, siis miks peaks meie oskustesse uskuma ka rahvusvaheline klient, äripartner, riigi esindaja? Esitades endale küsimuse, kes ja mida meilt maailmas ootab, siis on neid vastuseid üllatavalt vähe. Selle võib kokku võtta kolme sõnaga – IT, puit ja toit. Riigi roll on oma edulugusid toetada parimal võimalikul viisil. Keskkonnamaja ehitamine on üks selline tegu.

Kasvava elanikkonna kontekstis on globaalses plaanis kõiki ressursse kas vähe või väga vähe ning varem või hiljem peab inimeste keskkonnaalane käitumine muutuma. Ehitussektoril on selles kahjuks märkimisväärne roll, moodustades 21. sajandil CO₂ heitmete emissioonist 40% ning tarbides orienteeruvalt 40% kõikidest loodusest võetavatest ressurssidest.

Oleme liikunud poristelt vankriradadelt mitmetasandilistele ristmikele, palkidest rehielamutest klaasist, terasest ja betoonist kõrghoonetesse. See on peatumatu ning loomulik ühiskonna areng, mis sunnib meid mõtlema oluliselt laiemalt ning mõtestama lahti võimalused, kuidas saame mittetaastuvate ressursside kasutust oluliselt vähendada või piirata ning asendada need keskkonnasäästlikemate variantidega.

Tuleviku ehitussektori väljakutse on leida eelkõige keskkonnasäästlikud ehitusmaterjalid ning -tehnoloogiad. Ühtlasi tuleb silmas pidada seda, et hoone saavutatud energiatõhusus ning ehitusmaterjalide enda tootmiseks kulunud ressurss oleksid tasakaalus. Tsiteerides puitmajasektori üht innovaatilisemat ettevõtet, siis küsimus ei ole selles, et kui palju me puitu suudame hoonesse panna, vaid kui palju on võimalik puiduga asendada taastumatuid ressursse või -ehitusmaterjale.

Puidust keskkonnamaja ehitamine on pikalt räägitud ning planeeritud teema, millele andis poliitilise heakskiidu juba eelmine keskkonnaminister Marko Pomerants. Selles kontekstis võiks keskkonnamaja planeerimist näha loomuliku arenguna. Ometigi on see osa laiemast keskkonnapoliitikast ja kuus kuud enne valimisi võib nii mõnigi poliitiline jõud otsida selles probleemi.

Valimistsüklis on peamine vältida debatti ja vastasseisu loovaid otsuseid ning säilitada reiting ja olla populaarne, mis sisuliselt võrdub otsustamatuse ja riigi majandusarengu hetkelise peatumisega. On hea meel näha, et vähemalt ühes valdkonnas on jäädud kindlaks oma põhimõtetele ning arenguplaanidele.