Inimesele peaks olema loomulik, et ta nii unistab kui ka tegutseb parema tuleviku nimel.

Seega, täna väita, et ootan oma kodumaale eelmisest halvemat uut aastat, oleks lihtsalt depressiivse pessimisti vaatevinkel. Muidugi loodan ja soovin oma väikeses Eestis endistest paremat uut aastat! Aga näen ka riske.

Esiteks: majandus jahtub. Loodan, et rahulikult, ilma suure paugu ja kõrge kukkumiseta. Siis keegi haiget ei saa.

Teiseks: valimised. Loodan, et võimule tulevad mõistlikult ja realistlikud mõtlevad poliitikud. Neid jääb küll iga valimistsükliga vaikusse aina vähem.

Kahjuks on Eesti poliitika rohkem ja rohkem kaldumas poliittehnoloogilisse populismi. Meie tänased poliitilised juhid on oma elu ainsa karjääri teinudki ainult poliitikas ja nüüd sõltub leivapaluke sellest valitavast või siis toitumisahela ametikohast.

Primaarne on iga hinna eest oma poliitilise ametikoha säilitamine. Selle saavutamiseks kõlbavad kõik pähe tulevad massides tähelepanu äratavad vihased karjed või siis ilusad lubadused. Realistlikkuse ja mõistlikkusega ei ole nendes tingimata midagi ühist. Ettevõtluse edendamine, ettevõtjale võimaluste loomine, mis tegelikult ainsana riiki kõigile, ka vaestele, vajalikku raha juurde toob, on teisejärguline.

Olen siiski optimist – kunagi peab ju terve mõistus võitma nagunii! Usun, et meie väikeses Eestis on see võimalik! Ehk juba natukenegi tuleval uuel aastal!