13. märts • 3 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Elkond Liebmann: andekas Jüri Ratas

Kas kõik on ikka päriselt nii, nagu võib paista kõrvalt vaadates, küsib koalitsiooni moodustamist jälgiv Delovõje Vedomosti poliitikavaatleja Elkond Liebmann.

Elkond Liebmann  Foto: Erakogu

“Ma ei teadnudki, et Jüri Ratas on poliitiliselt nii andekas,” hüüatas tema parteiline asetäitja Jaanus Karilaid, keda võib nähtavasti lugeda kui mitte just Keskerakonna ja EKRE sõpruse initsiaatoriks, siis vähemalt selle tulihingeliseks pooldajaks.

Ratase talent on viimasel ajal avaldunud oskuses palju rääkida, kuid mitte midagi öelda, peites oma tegelikud mõtted ilukõne taha. Siiski leidub siiani arvukalt neid, kes oletavad, et rangelt võttes pole neid mõtteid kunagi olnudki – kui mitte arvestada mõtet hoida kinni peaministri toolist. Kuidas sellega ka ei ole, kuid andeks peaminister on osanud käänata asjalood selliselt, et musti luiki, kes ilmusid Eesti taevalaotusse parlamendivalimiste ajal, on hakanud kohe pärast valimisi siia kokku lendama justkui parematele jahimaadele.

Mustad luiged

Reformierakonna ülekaalukas valimisvõit oli ootamatu. Vähem ootamatu, olgugi et triviaalsete poliitiliste tõdede raamist väljuv, oli see, et võitjad kutsusid koalitsiooniläbirääkimistele Keskerakonna – vastupidiselt sellele, mida kuulutati täpselt kaks päeva varem. Üldsust jahmatas tõsiselt Keskerakonna keeldumine läbirääkimistest. Tundub, et sellele järgnev uskumatuna näiv käesirutus EKRE poole pani juba vähem imestama.

Kuid kas kõik on ka päriselt nii, nagu võib paista kõrvalt vaadates? Teisisõnu, kui publik näeb musti luiki, siis kas ei ole ehk tegemist pelgalt miraažiga, mille on teiste hulgas esile mananud ka andekas Jüri Ratas? Ja tegelikult oli kõik ette kavatsetud ja läbi töötatud. Kui võtta aluseks see versioon, saab selgeks ka see palavikulisus, millega Keskerakond lahkus läbirääkimistelaua tagant Reformierakonnaga – õigupoolest selle laua taha istumatagi. Jah, mõlemad parteid ajasid oma punaseid jooni, millest nad justnagu ei kavatsenud taganeda. Kuid mõlemas on piisavalt kogenud poliitikuid, kes teavad, kuidas moodustub Eestis võim, ja kes mõistavad, et kompromissid on vältimatud ning et nendeni jõutakse läbirääkimiste tulemusel.

Läbirääkimistest keeldumine veel enne nende algust pidi tähendama, et neid ei ole üldse vaja. Ratas oleks intriigi ehk veelgi venitanud, kuid poliitikud on ju parajad latatarad, ja Isamaa liider Helir-Valdor Seeder võttis kätte ja lobises kõik välja. Võib arvata, et Reformierakonna ja EKRE liit oleks talle hingelähedasem, kuid Reformierakond keeldus kategooriliselt koostööst rahvuskonservatiividega. Ja Ratase anne väljendus ju ka selles, et – mitte et ta oleks EKRE poliitikat tuliselt pooldanud – ta ei kiitnud seda üldjoontes heaks, ütlemata otse välja, et ei kavatse Helme klanniga koos töötada.

Saba liputab koera

Millest siis kõnelevad kuivad faktid ja mis saab edasi? Kõige esimeses järjekorras peavad algama tõelised koalitsiooniläbirääkimised. Ning esialgu on elus isegi variant Reform-Isamaa-SDE. See viimane on muidugi nõrguke.

Isamaa mängib praegu selle saba rolli, mis liputab koera, ja parteijuhile on see kahtlemata meeltmööda. Hoopis problemaatilisem on Keskerakonna tulevik. Tema ainus võimalus säilitada venekeelset valijaskonda, kes moodustab endiselt tema aluse, on sundida (või tõenäolisemalt paluda) Helmel ja tema kaasvõitlejatel pidada vene koolide ja kodakondsuse koha pealt suu kinni. Vaevalt see õnnestub, kuid kui õnnestub, siis ei häiri suuremat osa sellest valijaskonnast EKRE retoorika ei migrantide, pereväärtuste, liberaalide-lurjuste ega muude väärakate osas. Vastasel juhul ei oota Keskerakonda mitte üksnes valijate suurest osast ilmajäämine, mitte lihtsalt tõsine lõhe, vaid tõenäoliselt lagunemine.

Kasu lõikajateks osutuvad EKRE rahvuskonservatiivid, ja Mart Helme ei ole teinud oma kavatsustest ju ka mingit saladust. Ühes intervjuus ta teatas, et las need hädised liberaalid teevad oma valitsuse, pärast tulevad nemad ja teevad platsi puhtaks. Ühes hilisemas aga, et EKRE eesmärk on ühepartei-valitsus. Ja see on väga murettekitav: just nii tulid Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid, lühinägelikud traditsioonilised konservatiivid aga olid veendunud, et suudavad neid valitsuses ohjes hoida.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt