Anu Jõgi • 16. detsember 2012 kell 7:32

Lastetoetus ja nõukaaeg

Toimetaja Anu Jõgi leiab, et vajaduspõhine lastetoetussüsteem on alandav.

Mul on tulnud selgitada tuttavatele, kes ennast kommunistideks peavad, mis mulle nõukogude süsteemi juures siis ei meeldinud.

Riik oli ju suur ja võimas, meditsiin tasuta, haridus tasuta, kortereid jagati muidu, elektrit ja kütust polnud vaja kokku hoida, raketid lendasid kosmosesse, inimesed käisid rõõmsalt kaks korda aastas paraadil, 1. mail ja novembris oktoobripühade ajal.

Mind aga häiris see, et see süsteem oli alandav. Järjekorrad muidugi ka, et elementaarseid asju osta. Kaupu toodeti selle järgi, nagu mugavam teha oli, mitte parem pärast kasutada. Kõigi õigus tööle tähendas muu hulgas ka seda, et väikese varguse eest kedagi lahti ei lastud ja imikute eest hoolitsev meditsiinitöötaja võis olla tugevate joomise järelnähtudega.

Haiglad võisid ju tasuta olla, aga ravimeid jätkus vaid parematele patsientidele. Lihtsal inimesel tuli kas lipitseda või maksta. Selleks aga, et paremat korterit saada, pidid elutingimused olema mitte halvad, vaid talumatud. Kui suutsid ise midagi parandada, siis nii nüüd elagi, leidsid end mugavalt sisse seadnud ametiühingutöötajad.

Nõukogude süsteem meenus mulle seoses teadetega uutest parematest lastetoetustest, mida valitsuserakonnad igal võimalikul foorumil edasiminekuna välja käivad.

Võib-olla tõesti on kitsalt läbi ajaval riigil mõttekas maksta vajaduspõhist kümneeurost lisatoetust ainult kehvemal järjel olevatele peredele. Kindlasti on aga alandav oma vaesust iga kolme kuu järel uuesti tõestada. Sest tõepoolest võib juhtuda, et teise töötaja puudumise ajal tehtud lisatöötunnid võivad mõnel kuul ju perekonna rahalist seisu veidi parandada, ja siis poleks järgneva kolme kuu toetus enam õigustatud, eks ole.

Lisaks kulutab toetuse taotlemine aega, lapsevanema aega nagunii, et oma sissetulekut tõestada, aga keegi peab selle toetuseavalduse ka vastu võtma, vormistama ettepaneku toetust maksta, otsustama maksmise ja siis ka raha üle kandma, keegi peab selle raha eraldama.

Kisub natuke sinnapoole, nagu oli puudega täisealist last kasvatavale vanemale kavandatud toetusega, kus selle asemel et minna ja vaadata, kas hooldatavaga on kõik korras, mõeldi nõuda tšekke kõigi ostetud asjade kohta, et nende pealt vaadata, ega midagi enda tarbeks pole kulunud.

Natuke rohkem usaldust võiks seaduseloojatel väikeste summade jagamisel oma kodanike vastu olla, tähelepanu teraviku võiks ehk pöörata sinnapoole, kus suuremad summad huugama pannakse.

Hetkel kuum