Taasiseseisvumise ajal oli laialt levinud idealiseeritud ettekujutus tuleviku Eestist – sellest, mida kunagi ei saabunud, sest ta toetus sõjaeelse mineviku ilusatele mälestustele ja lähimineviku eitamisele. Reaalsus osutus teiseks. Kes jäid kinni vana idealiseeritud minevikuunistusse kinni, need pettusid. Kuid enamik sai siiski tõdeda, et elu läks paremaks, vähemalt materiaalses mõttes. Mõnes mõttes hakkasime käituma justkui ahned naised – veel, veel ja veel. Reaalsustaju kadus, tulid ebarealistlikud lubadused ja tahtmised.
Kriis tõi meid valusalt maa peale tagasi. Enamik sai aru – võib-olla seetõttu, et ka saavutatu oli saadud pingutuste tulemusel –, et meie tahtmised olid oli mingil hetkel muutunud sõgedaks ahnuseks.
Mismoodi edasi? Kuidas ühitada unistusi ja tegelikkust? Loe lähemalt tänasest Äripäevast.
Eesti riigi julgeolek sõltub igaühe panusest ja ka ettevõtetel on oma osa mängida. Tööandjal on võimalik mitmeti kaasa lüüa, näiteks säilitades reservõppekogunemistel osalejate töötasu, pakkudes reservistidele soodustusi, võimaldades vaba aega või kodust töötamise võimalust, kui elukaaslane on õppekogunemisel.