Jagame Eesti pooleks referendumiga

Referendum keskendab ühiskonnas üsna hajali olevat arutelu. See paneb osapooli tugevamalt argumenteerima, ennast veelgi kuuldavamaks tegema.Kui valitsus soovib lõpuks ikkagi otsustada vastupidiselt rahva arvamusele, tuleb tal veel topelt tugevalt oma otsuse tagamaid selgitada. See referendum ei peaks ühtlasi jääma ühekordseks, vaid panema Eestiski alguse rahvaküsitluste tavale, nagu on tihtipeale ses kontekstis eeskujuks toodud Šveitsi. Oleks aeg meilgi need järele proovida.

Kuigi selleks sobilikke teemasid on kerkinud varemgi, on otsustajaid võib-olla tagasi hoidnud Tallinna linnavalitsuse korraldatud ja suuresti suunava sõnastusega küsitluskampaaniad.

Tõenäoliselt osalusprotsent kuigi suur ei oleks. Seda ei saa aga enne teada, kui asi on järele proovitud. Üsna lihtne on ennustada, et Rail Balticu puhul langeb hääletamisaktiivsus lõviosas piirkonnale, mida trass plaani järgi läbib.

Samas ei ole kindlasti tegu n-ö kohaliku, vaid üleriigilise teemaga. Vaid kohaliku küsitluse puhul jääks kuulamata paljude arvamus, kellel võib koha või teemaga olla tihe side. Pealegi võib järgmine rahvaküsitlus puudutada juba mõnda teist piirkonda.Rahvaküsitluste sisseseadmine suurendaks oluliselt osalusdemokraatiat, mille vähesuse üle ühiskonnas on kurdetud. Tegelikult järele katsudes saame teada, kui palju kaasamist napib ning kui palju inimesi avaldaks võimaluse korral meelsasti oma seisukohta.

Mitu valimist korraga. Tähtis on, et rahvaküsitluste korraldamine ei muutuks koormaks ega kulukaks. Otstarbekas on neid edaspidi ühitada näiteks mõne teise valimisega, lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Või siis korraldada tervikuna veebipõhiselt, kas siis ID-kaardi või internetipanga vahendusel.

Samuti ei ole vaja igas küsimuses rahva arvamist küsida või teha sellest iganädalast ettevõtmist. Aga ühiskonna hoiakutest loeb talu­pojamõistus kindlasti välja need teemad, mille puhul seda võiks teatud sagedusega kasutada – näiteks kord aastas ja kuni kolm küsimust korraga.

Autor: 1185-aripaev