Jäised poliitilised panged

Eelmisel nädalal sain healt sõbralt Svenilt teate, et nüüd on minu kord endale ämbritäis jäävett pähe kallata. Vaatasin filmijuppi, kuidas ta rõõmsalt puristades ja kehva suusailma trotsides pange tilgatumaks pähe valas, ning pean tunnistama, et erilist isu seda järele teha ei tekkinud. Pigem liikus mõte selles suunas, et mis veider kihk see on, mis taas ja taas sunnib inimesi sellistest ringmängudest osa võtma.

Noorpõlvest mäletan, et sain kummalisi ähvarduskirju, mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine – kui ma seda kirja kümnes eksemplaris ümber ei kirjuta ja oma kümnele sõbrale edasi ei saada, siis tabab mind vähem või rohkem letaalse lõpuga õnnetus. Eks juhtus nii mõndagi, aga otsest seost kirjade saatmise ja maailmarahu vahel tuvastada ei olnud võimalik. Mis seal ikka.

Umbes pool aastat tagasi levis sotsiaalmeedias väljakutse, mille puhul tuli ühe januga ära juua toop õlut ja seejärel paluda kolmel kamraadil sama korrata. Pean tunnistama, et õlle naha vahele keeramine tundub oluliselt tervislikuma tegevusena, kui jäävee pähe kallamine. Kesvamärjukese võistlus keerles Eestis paar nädalat ja väike rehkendus näitas, et selle aja jooksul oleks see pidanud jõudma iga viimase kui rahvuskaaslaseni (lapsed ja vanurid kaasa arvatud). Ning kokku oleks pidanud ära joodama poolteist miljonit toopi õlut. Eks õlletehastel tekkis käivet ja kasumit, nii et päris ilmaasjata kõike seda ette ei võetud.

Muuseas – ka jääveega on sama lugu – kui kõik usinalt kaasa lööksid, peaksid praeguseks olema end sellega üle valanud kõik Eestimaa pinnal elavad inimesed ning heategevuseks peaks olema laekunud kümmekond miljonit eurot.

Kihk ringmänge alustada ja teineteist avalikkuse ees üle trumbata ei käi kokku üksnes heategevusega. Vaadates valimiste ootuses tasapisi soojenevat poliitilist elu, võib samuti märgata eelpoolkirjeldatud mustrit. Ka Eesti erakonnad on asunud oma pangesid täitma erinevate lubadustega ja neid tühjendama – küll mitte enda, vaid oma valijate pähe.

Otsa tegi lahti Reformierakond, kes tuli lagedale mitme julgeolekuteemalise ettepanekuga. Noored, kes on koolis usinalt sõjalist algõpet saanud, võiksid ajateenistuses lühemalt aega veeta. Samuti pakuti välja kutseliste sõjaväelaste hulga kasvu ja kahenädalasi kohustuslikke riigikaitsekursusi.

Paraku pole tegemist jäiselt värskete ideedega, vaid pigem ülessoojendatud supiga sellest ajast, kui Ukrainas kasvatati rahulikult arbuuse ja kaitseministri portfell kuulus Reformierakonnale. Praeguste ärevate aegade valguses oleks võinud oodata väheke radikaalsemat mõtlemist. Vähemasti positsioneerisid peaminister ja tema erakond end tugevasti julgeolekutemaatikas ja võib arvata, et kaitseküsimused võivad saada parlamendivalimiste oluliseks teemaks. Ringmäng võis alata.

Väljakutse võttis vastu ja teatepulga üle Isamaa ja Res Publica Liit, kes tuli lagedale oma pangetäie lubadustega, millest kahtlemata kõige enam tähelepanu pälvis ettepanek tõsta tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni. Iseenesest väga kena, ümmargune ja meeldejääv number ning idee, mis tasub kaalumist.

Peamise järeldusena võib aga nentida, et valitsemise koormast vabanenuna on IRL vabanenud ka oma kramplikult parempoolsest konservatiivsest mõtteviisist ning heitmas silma pigem madalama sissetulekuga elektoraadi suunas. Ju siis uuringud näitavad, et sealt on valijaid juurde võita. Samuti võib eeldada, et valimiste lähenedes kuuleme veel ilusaid ümmargusi numbreid, mis peaksid kehvemal järjel oleva rahva sissetulekuid suurendama, sest ka see teema on kindlasti lähima kuue kuu poliitilises agendas.

Reformierakond ja IRL on oma pangetäie jäävett käiku lasknud ning nüüd võiks olla sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna kord. Jääme huviga ootama, mis neil varuks on, sest ringmäng ootab jätku ja lubadused lubamist.

Iseenesest on see loomulik ja igati mõistlik, et valimiste eel tulevad erakonnad välja uute ja teineteist ületrumpavate ideedega. Täpselt nii demokraatia peakski toimima ja ühiskond arenema. Sooviks aga rohkem jäiselt värskeid ideid erakondade lubaduste sekka, sest vaikselt vinduv stagnatsioon Eestis hakkab juba ära tüütama. Eks parteid peavad aga lihtsalt hoolitsema, et nende tervis korras oleks ja et valijatele pähe valatavasse jääpange ei sattuks midagi, mis nende pea lõplikult segi pööraks.

Aga tagasi sõber Sveni juurde. Tänan õpetliku väljakutse eest ja luban selle kirjutise honorari annetada Eesti Lihasehaigete Seltsile. Ehk on sellest kellelegi abi.