Indrek Mäe • 16. august 2016 • 6 min
Jaga lugu:

Millest koosneb Raekoja platsi õlle hind?

Turistid Tallinna Raekoja platsil kuumal suveilmal õlut mekkimas.  Foto: Andras Kralla

Kuigi Tallinna pubides ja välikohvikutes müüdava õlle hind ületab poehinda mitmekordselt, kulub suur osa sellest maksudeks. Seejuures erinevad oluliselt ka Raekoja platsi toitlustusasutuste käibed.

Tallinna Raekoja platsilt leiab kõige kallima õllehinna välikohvikust Vana Toomas, kus küsitakse pooleliitrise Saku Originaali eest 7 eurot ja 45 senti. Teistes istumiskohtades jäävad Saku Originaali hinnad viie ja seitsme euro vahele ning keskmine nimetatud toote hind on Raekoja platsil 5,52 eurot. Odavaimat õlut müüb seejuures Hopner, kus selle eest tuleb välja käia 4 eurot ja 90 senti.

Rohkem kui kolmandik maksudeks

Õllehinda mõjutavad nii käibe- kui aktsiisimaks. Aktsiisi mõju tarbijale on aga suurem ning arvutuskäik keerulisem, kui algselt arvata võiks. „Aktsiis koosneb mitmest muutujast – selle lõplik suurus on iga toote puhul erinev ning sõltub nii toote hinnast, kangusest kui müüjapoolsest juurdehindlusest,“ ütles Saku Õlletehase tegevjuht Margus Kastein.

Kasteini sõnul arvatakse tihti ekslikult, et kui baari sisseostetava õlle omahinna aktsiis tõuseb paar senti, siis on see nii ka lõpphinna puhul. „See kõik on suhteline ja sõltub letile jõudva toodangu lõpphinnast,“ selgitas ta. „Omahinnas sisalduv aktsiisimäär võimendub kohe, kui toitlustusasutus määrab juurdehindluse ehk alustab toodangu müümist kallimalt, kui ta selle sai,“ lisas Kastein. Tema sõnul on aktsiisimäär liitri kraadise alkoholi kohta 0,0822, mis tuleb läbi korrutada toote mahuprotsendi ning hinnaga.

Seega maksab toitlustusasutuse pidaja aktsiisi kaudselt nii õlu soetamisel – toote omahind muutub baaripidaja jaoks kallimaks – kui ka otseselt sama koefitsiendi (0,0822) võrra juurdehindluselt, mille abil teenitakse müügilt tulu. Siinjuures on oluline, et juurdehindlus arvutatakse käibemaksueelsest letihinnast ning tegelikkuses maksab aktsiiside tõusust põhjustatud kõrtsmiku kulud suurenenud õllehinna kaudu kinni tarbija.

Ka käibemaksu puhul maksab tarbija kinni nii omahinna kui juurdehindluse pealt tasutatava osa. Kuigi algselt tasub asutus õlletehasest omahinnaga toodangut ostes jookidelt käibemaksu küll ise, on tal hiljem see võimalik müügi pealt tasutavast käibemaksust maha arvata.

See tähendab, et rohkem kui kolmandik ostetava õlle hinnast läheb automaatselt riigile. Näiteks Nimeta baaris müüdav pooleliitrine Saku Originaal, mille hind on 3 eurot, oleks ilma käibemaksuta tarbija jaoks kättesaadav 60 senti odavamalt ehk 2,4 euroga. Raekoja platsil müüdav 7,45 eurone õlu maksaks aga veidi alla 6 euro. Ilma aktsiisita väheneks 3eurose õlle letihind aga veel 16,8 protsenti ning see oleks kättesaadav 1,9 euroga. „Seega, kui aktsiisi tõstjad väidavad, et tõus tähendab tarbijale paarisendilist hinnatõusu, siis see on vale,“ lõpetas Kastein.

Eksperdid Kasteini teooriat ei kinnita

Konsultatsioonifirma Deloitte Advisory palus aga tähelepanu juhtida sellele, et kuigi Kasteini sõnul sõltub aktsiisi lõplik suurust müüjapoolsest juurdehindlusest, siis tegelikult see nii ei ole. "Tavaolukorras on alkoholiaktsiisi maksjaks aktsiisilaopidaja, kes artiklis kirjeldatud situatsioonis on õlletootja. Aktsiisi suurus ei sõltu alkoholi puhul müügihinnast, vaid ainult alkoholi liigist. Suurtootja poolt valmistatud õlle puhul on ühe liitri 1-kraadise õlle maksumäär 0,083 eurot," ütles ettevõtte konsultant Olavi Ottenson. Tema sõnul on 4,7protsendilise õlle puhul aktsiis 0,195 eurot ning see on lõplik ega sõltu müügihinnast.

Samuti on konsultatsioonifirma kinnitusel ka käibemaks tegelikult mõnevõrra väiksem. "Juhul kui letihind on 3 eurot, siis on käibemaksusumma 0,5 eurot, mitte 0,6. Käibemaks sisaldub müügihinnas ning seetõttu ei saa seda arvutada korrutades müügihinna käibemaksumääraga," ütles Ottenson. "Võttes kõike eelnevat arvesse, on 3-eurose õlle puhul müüja tulu 1,695 eurot, mis moodustab 56,5% letihinnast. Sellega peab müüja katma oma tegevuskulud ning võimalusel teenima ka kasumi," lisas ta.

Konsultatsioonifirma Deloitte Advisory arvutuskäiku kinnitas ka Maksu- ja Tolliamet, toonitades, et aktsiisi suurus ei sõltu juurdehindlusest. "Aktsiisiarvestus ei sõltu üldse õlle hinnast, vaid õlle alkoholisisaldusest ehk kangusest," ütles Maksu- ja tolliameti avalike suhete juht Rainer Laurits. "Aktsiisi tasutakse nii kaupluses 1 eurot kui ka Raekoja platsil 7 eurot makstava pooleliitrise ja 4,7protsendise kangusega õlle eest riigile 0,195 eurot," selgitas ta.

Kõrged ülalpidamiskulud

Lisaks riiklikele maksudele tuleb toitlustusasutustel soetada ka müüdav kaup. Pärast sisseostetava õlu omahinna kuludesse kandmist jääb baaripidajale 3eurose õllehinna puhul juurdehindlusena kätte 1,29 eurot ühiku kohta. „Sisseostuhind on reeglina kõigile üks ja sama,“ ütles Nimeta baari juhatuse liige Vallo Palvadre omahinna suurust ja selle mõju konkurentsile kommenteerides. „Allahindlust saab vaid siis, kui müüd mingi kindla koguse õlut täis,“ lisas ta.

Juurdehindluse kaudu teenitud tuludest tuleb kõrtsmikul aga tasuda ka kõik muud tegevuskulud. „Siia alla läheb nii ruumide rent, turvateenus, elekter ja kommunaalid, lisaks on vaja töötajatele ka palka maksta,“ selgitas Palvadre seda, millega tuleb hinna kujundamisel arvestada.

Tegevuskulud ajab Palvadre sõnul suureks eelkõige ülikõrge rendihind. „Vanalinna pubide kõige suurem murekoht on kõrge üür ning seetõttu tuleb ka õllehind kõrgel hoida,“ märkis ta. „Tean näiteid, kuidas toitlustusasutused on pankrotti läinud, sest neilt küsiti pindade eest 17 000 – 18 000 eurot kuus,“ lisas Palvadre.

Välikohvikud maksavad ka linnale

Kui Nimeta baaris maksab pooleliitrine õlu 3 eurot, siis Tallinna Raekoja platsilt saab sama koguse Saku Originaali minimaalselt 4,1 euroga ning keskmine õllehind on seal 5,52 eurot. „See tuleneb ilmselt sellest, et Tallinna linn võtab välikohvikutelt veel eraldi makse, mis on samuti ülikõrged,“ arvas Palvadre.

Tallinna kesklinna valitsuse ettevõtluse sektori juhtivspetsialisti Marika Pärna sõnul pole tegemist maksuga, vaid välikohvikutele rakendatakse nende pindalast tulenevat linnarajatise üüri. „Üüri suurus tuleneb linnavalitsuse määrusest ning selle baasmäär on 9 eurot ruutmeetri kohta kuus,“ ütles ta. „Seda rakendatakse sõltuvalt asukohast koefitsiendiga, näiteks Raekoja platsi kui nõutavaima välikohvikute piirkonna puhul on koefitsient kõrgeim ehk 5,9,“ selgitas Pärn arvete kujunemist.

Seega on Raekoja platsil asuvate välikohvikute jaoks koefitsiendiga läbikorrutatud üür 53,1 eurot ruutmeetri kohta kuus. „Seejuures võib ettevõtja oma välikohvikusse paigutada suvalise hulga toole – üür sellest ei sõltu, vaid see tuleneb lisaks asukohale üksnes toitlustusasutuse kasutatavatest ruutmeetritest,“ märkis Pärn.

„Kuna kulud on niivõrd kõrged, siis ma ei usu, et keegi vanalinnapubiga väga rikastub,“ lõpetas Palvadre, kelle sõnul võib äärelinnades madalama üüri tõttu ka 2,6-2,7 euroga õllepudeli kätte saada.

Käibed erinevad

Kuigi hinnad ning asukoht on kõikidel Tallinna Raekoja platsi välikohvikutel suhteliselt samad, erinevad seal tegutsevate ning klientuuri poolest sarnaste toitlustusasutuste käibed märkimisväärselt.

Näiteks Raekoja platsi ääres paiknev Maharaja India restoran näitas möödunud majandusaastal veidi üle 210 000 euro ulatuvat käivet, samas kui paar meetrit kaugemal tegutseva Kaerajaani käive ligines poolele miljonile eurole ning nende vahel asuva Troika käive oli üle miljoni euro.

Lisaks asukohale ning hindadele on kõikidel vaadeldud toitlustusasutustel veel üks ühine joon: nende müügitulust vähemalt mingi osa moodustab sularahakäive.

 

 

 

X

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt