Restoranitest: Pangodi kandis armastatakse kala

Muidugi pole see alati nii, aga suvistel ilusa ilmaga nädalalõppudel juhtuvat seda tihti. Rahvarohke restoran maakohas on haruldus, pealegi väidetakse tihtipeale, et eestlased ei armasta kala. Ja ometi on Pangodi järveäärsel mäekuplil nüüdseks juba viisteist aastat kalarestorani peetud - märkimisväärne saavutus. Ühtegi liharooga menüüs ei ole ja pole ka kaasaegse (linna)köögi viimast trendi, vege ja veganroogasid. Endiselt kuulub praetud, ahjus küpsetatud või grillitud kala juurde roheline salat, lisandiks riis, köögiviljad või kartul.

Asukoht Tartu-Otepää maantee ääres aitab populaarsusele kindlasti omajagu kaasa, aga ka usin aednikutöö, mis veel hiljuti üsna tavalise lõuna-Eesti künka on nüüdseks õitsvaks lilleaiaks muutnud. Aga ilmselt tabavad tegijad ka sööjate maitset ja oskavad pakkuda just seda, mille pärast kaugemaltki kohale sõidetakse.

Olen valmis minagi sõitma, vähemalt suvisel ajal ja siis, kui juhtun parajasti Lõuna-Eestis suvitama. Mitte küll toidu pärast, mis on küll kõhtutäitev, kuid mitte eriti elamuspakkuv, vaid meeleolu ja asukoha pärast - vaate poolest on tõenäoselt tegemist Eesti esikümnesse kuuluva kohaga, lisaks toimekalt sõbralik teenindus ja kodune õhkkond.

Esmakordselt käisin Pangodi restoranis ligikaudu viisteist aastat tagasi, kui ta oli just äsja avatud. Arvan mäletavat, et sõin siis oma elu esimese mõõkkala steigi - ajad olid sellised, et igasugune eksootiline kraam tundus kohalikust huvitavam. Eksoodid kadusid juba ammu, praeguses menüüs on esindatud nii meie söögikohtade valvekalad lõhe, forell ja pangasius, samuti rahvakala heeringas, aga ka koha, haug ja isegi angerjas. Nii et keskmisest tublisti suurem kalavalik.

Oleks tore mõelda, et restoranikülastajaid toidab kohalik Pangodi järv, millele nii söögisaalist, aga eriti terrassilt avaneb kaunis vaade. Teoreetiliselt võikski ju mõni kohakala või haugipurakas sealt tulla, aga igaks juhuks jätan selle ettekandjalt järele küsimata, jäägu ilus unistus alles.

Eelroogadest kalleim, marineeritud suitsuangerjas tomativõileibadega, oli esindussuupistele vääriliselt ehitud lavendliõite ja maitserohelisega ning maitses hästi. Isegi kui angerjas tuleb purgist ja köögi osa piirdub võileibade valmistamisega, on tegemist lugupidamist vääriva roaga: hästi on valitud nii purk, kust angerjas pärit, leib kui tomat. (Juhtusin kaasamüügiriiulil nimelt purki pandud angerjaid nägema, sellest siis arvamus purgikalast).

Pearoogadest langes valik ahjus küpsetatud koha kasuks, kuid selle roa parimaks osaks jäid küll ahjukartulid, mitte kala, mis koorese teki alla peaaegu ära kadus. Praelisandiks oleva salati põhiosa koosnes aga jääkapsast, millest ma suvisel ajal lugu pidada ei oska. Oleks olnud tahtmist, oleks napilt joogikaardilt kala kõrvale ka sobiva veini leidnud, mis maakohas ka mitte päris tavaline pole. Magusa poolel oli valik trafaretne: majakook, kihiline kohupiimamagustoit, jäätisekokteil, banaan vanillikastmega.

Ühtegi restoranide edetabelisse Pangodi kalarestoranil asja ei ole ja maitseküttide soosikuks ei saa ta enne, kui puhtakujuline retro jälle moes, aga meeldivalt maalähedase elu esindajana on tal igati lugupidamist vääriv positsioon.