Millega rõõmustada koolilõpetajat?

Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassi õpilased Elis Savisaar (paremal), Mihkel Vaher ja Evelin Kunimägi räägivad, mida võiks neile kinkida kooli lõpetamise puhul.

Lilleküla gümnaasiumi abituriendid räägivad, mida tänapäeva noored koolilõpuks ihaldavad, kirjutab Koolilõpp ja Praktika.

Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassi õpilane Elis Savisaar, kes tahab edasi õppima minna arhitektuuri, rääkis, et temal tavaliselt küsivad vanemad ise, mida ta kingiks soovib. “Mina annan kinginimekirja ette ja nad ise valivad sealt, mida nemad tahaksid kinkida, või kingivad täiesti midagi muud,” lausus Elis ja tõi näiteks, et põhikooli lõpetamisel oli tal nimekirjas reis nädalaks või paariks Prantsusmaale või Saksamaale.

Elis on kindel, et soovib vähemalt esimese aasta õppida Eestis ja seejärel võib tema sõnul hakata mõtlema õpingute peale mõnes välismaa ülikoolis. “Tahan nii väga minna õppima arhitektuuri, et kui ma sisse ei saa, siis teen aasta tööd ja proovin uuesti,” lausus ta sõnakindlalt. “Olen veidi põikpäine ja jonnakas.”

Elist rõõmustab TTÜ avatud uste päeval kuuldu, et arhitektuuriüliõpilased saavad väga palju reisida, mistõttu ei pea ta vahetusüliõpilaseks minemise tõttu muretsema, sest võimalusi leiab piisavalt. Lisaerialana ahvatleb Elist sisekujundus ja disain, mille õpe toimub veebikeskkonnas. “Ma veel vaatan, kas ma jõuan. Mul on mõnes mõttes välisülikool juba välja valitud, see on Iirimaal Dublinis, aga alguses keskendun arhitektuurile.”

Kuna aastakene kulub õpingutele Eestis, kuluks marjaks ära ka oma elamine. “Mõnes mõttes tahaks ka oma korterit, aga see läheb liiga keeruliseks. Siis autot tahaks või lihtsalt rahalist toetust ülikooli ajaks,” rääkis Elis. “Need on kõige olulisemad, ülejäänud on selline pudi-padi, ütleme nii. Lõpukleit või garderoobi uuendus, midagi sellist.”

Olgugi et vanemad soovitavad Elisel kaaluda ka IT-õpinguid, ei tundu see noorele neiule piisavalt atraktiivne eriala. “Eelmisel aastal võtsin programmeerimise valikaine, mis oli suhteliselt lihtne ja igav minu jaoks. Lihtsalt peab tuimalt kirjutama programme,” leiab ta.

Kink peab olema midagi praktilist

Samuti Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassis õppiv Mihkel Vaher, kellel on plaanis kombineerida psühholoogia õpingud majanduserialaga Tartu ülikoolis, leiab, et kingisoov oleneb kõige rohkem sellest, mida on plaanis edasi teha.

“Ülikooli mineku puhul võiks kingiks olla midagi praktilist, näiteks uus läpakas,” kommenteeris Mihkel ja lisas, et ka lõpureisi rahastus on väärt kingitus. “Eelmine aasta rahastasid kolmele õpilasele vanemad kogu lõpureisi ja andsid veel taskuraha ka kaasa,” lisas ta.

“Ma tean ühte noormeest, kes sai lõpukingiks auto, sest ta läks kaitseväkke ja oma autoga saab ta sinna ja tagasi sõita mugavamalt,” tõi Mihkel järgmise näite. Mõnikord aga vanemad lihtsalt üllatavad, mis pole noormehe sõnul samuti paha idee.

Rääkides erialavalikust, huvitab Mihklit psühholoogia just seetõttu, et seda saab elus igas valdkonnas kasutada. “Psühholoogiks saada ei plaani, aga kuna mulle meeldib inimestega suhelda, tahan seda eriala proovida,” rääkis Mihkel. “Tegin õpilasfirma, kus mul tuli suhelda paljude klientidega. Mulle hakkas inimestega suhtlemine väga meeldima.”

Samas on noormehel valmis mõeldud ka alternatiivsed erialad, mida võiks samuti õppida – majandus ja õigusteadus. “Kuna mulle meeldib vaielda, saaksin advokaadina professionaalselt vaielda. Oleksin siis kõrgema taseme vaidleja,” lisas ta naljatades.

Oodatud kink võib olla ka lihtne meene

Lilleküla gümnaasiumi abiturient Evelin Kunimägi, kes plaanib Tallinna tehnikaülikoolis edasi õppida tavapärasest erineval erialal – õhupuhastust ja ventilatsiooni – sõnas, et temal pole kunagi olnud kombeks vanematelt midagi paluda.

“Ma ise kogun raha, aga mõnikord nad tahavad teha mingisuguse kingituse, siis see on pigem midagi väikest, mitte kallis asi, näiteks mõni meene,” rääkis Evelin. Tütarlapse sõnul annavad vanemad talle iga kuu mingi summa raha, kust ta ise hakkab kõrvale panema, sest õpingute kõrvalt ta ei tööta.

Valitud eriala kohta ütles Evelin nõnda: “Väga vähesed lähevad seda õppima, see pole populaarne, aga inimesed veedavad tänapäeval väga palju aega siseruumides, lausa 90%, ja seda läheb rohkem ja rohkem vaja.“