Aidaa, ahnepäitsud

Raha sai enim juurde penisoniühistu Tuleva, ent tugeva tulemuse tegid ka LHV passiivsed fondid. 

Äripäev kiidab fondivahetajate survet pensionifondide valitsemistasudele, esialgu saabki seda avaldada peamiselt passiivsete fondide valikuga. Tõe huvides tuleb märkida, et madal tasu on ka Swedbanki ülikonservatiivsel fondil, mis oli samuti populaarne.

Pensionifondi haldamise tasu on tulevased pensionärid õppinud vaatama. See kõigub fondide ulatuses tõepoolest terve protsendi ulatuses ja ongi oluline, aga pole peamine. 

Eesti passiivsete pensionifondide populaarsuse üks põhjus peitub kahtlemata nende uudsuses, fondid on pakkumises napi aasta ja nende turuletulekut saatis kenake kära. Indeksitesse investeerivate passiivsete fondide tulemus on esialgu veel liialt lühiajaline, et sellest mingeid järeldusi teha saaks.

Indeksifondide tugeva küljena tuuakse esile nende hajutatust aktsiate vahel, mis lubab ühe rahapaigutusega investeerida tervesse hulka aktsiatesse ja sellega kohe riske hajutada. Lihtne investeerimisvõimalus on nagu mujal maailmas nii ka Eestis kõvasti populaarsust kogunud. Isegi nii palju, et see ohustab raha jõudmist heade ettevõteteni. Indeksifondid panevad ruulima need firmad, mis on piisavalt suured ja varem nii palju häid tulemusi näidanud, et on mõne valdkonna indeksisse sisse pääsenud. Edasi võib tõusva väärtuse lainel juba mõnusalt loksuda. Samas väiksemate ja hiljem alustanud ettevõtete šansse tõmbab see koomale. 

Kui vaadata meie aktiivselt juhitud pensionifonde, leiame sealt hulga indeksifonde, nii et nende eest pääsu pole. Aktiivselt juhitud fondide tulemus pole seni kedagi kadedaks teinud, turu keskmist nad pole ületanud. Oma strateegiaga eristub selgelt LHV pensionifond, mis on investeerinud Eesti alahinnatud majandusse.

Mida tulevane pensionär peaks tegema? Sedasama, mis siiamaanigi. Valima fondi strateegia, mis sobib tema vanusega. Konservatiivsus märgib siin mitte üldist meelsust, vaid käib kaasas rahva vananemisega. Valima fondi, mille haldurit ta usaldab ja mille rahapaigutustesse ta usub. Vaatama pikema aja tulemusi. Ja lõpuks vahetama fondi, kui senine ei rahulda. Või miks ka mitte koguma algul ühte lemmikfondi ja mõne aja pärast teise. 

Kolm korda aastas on fondi vahetamiseks piisav sagedus. Annab kogujale võimaluse muutunud oludele reageerida ja hoiab fondid kergelt toonuses. Samas on fondid välja toonud, et osakuomanike lahkumise oht piirab nende tootlust, sest mitu korda aastas peab olema valmis lahkujate raha teise fondi kandma. Klientidele iga hinna eest meeldimise soov sunnib pensionifonde hoidma ka lühema aja tulemusi võimalikult ilusatena, sest kuigi kõik bukletid ja nõustajad manitsevad inimesi vaatama pika aja tulemust, riivab miinus silma. 

Valikud aktiivsete ja passiivsete, riskantsete ja turvalisemate fondide vahel saavad aga otsa, kui pensionipäev kätte jõuab. Seadusandja on siin paika pannud padukonservatiivsed reeglid, mille lõdvendamiseks üks punkt on juba kirjas – võimaluse pakkuda klientidele investeerimisriskiga eluaegset pensioni – ja mille leevendamist lubati sügisel edasi arutama hakata.