Parem teha kui ohkida ja hädaldada

Võiksime suurte projektide suhtes heatahtlikumalt meelestatud olla ning poolt- ja vastuargumente rahumeelselt vaagida, kirjutab Äripäev juhtkirjas.

Juhtkiri
Foto: Anti Veermaa

Pruugib vaid Eestimaal keegi mõne suure ideega avalikkuse ette tulla, kui kohemaid tekib laialdane vastupanuliikumine ning ajaleheveerge hakkavad täitma arutlused selle üle, miks see või teine idee kassi saba allagi ei kõlba. Majandusmees Raivo Vare on selle fenomeni tabavalt kokku võtnud: mingi hulk inimesi vihkab juba põhimõtteliselt igasuguseid suuri projekte. Seda vihkamist väljendavad nad igal võimalikul ja võimatul juhul ning muidugi mõista valjul häälel.

Äripäeva toimetust rõõmustaks palju enam ühiskonna valmisolek suuri plaane konstruktiivselt arutada – rahuliku, miks mitte lausa heatahtliku eelhoiakuga. Selge see, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui keedetakse. Ja et enne kui kopp maasse lüüa, tuleb välja rehkendada, kui palju kogu ettevõtmine maksab, missugused on kõrvalmõjud, kas me kogu seda asja ka paarikümne aasta pärast jaksame ülal pidada – ennekõike aga, kas meil seda üldse vaja on. Kõik poolt- ja vastuargumendid võiks rahulikul meelel läbi kaaluda ja siis teha otsus.

Ja vahva oleks ju, kui iga suurema ettevõtmise teele asumise otsuse korral tekiks teatav konsensus. Mitte et kõik ühele arvamusele oleksid jõudnud. Küll aga peaks kõigi osaliste siht olema pakkuda nii poolt- kui ka vastuolijatele parimat võimalikku informatsiooni ja argumentatsiooni, mille põhjal isiklikke seisukohti muuta või toestada.

Tegelikkuses käib asi kahjuks teistmoodi. Igal suuremal plaanil tekib hulk häälekaid vastaseid, keda ei huvita mitte mingisugune argumentatsioon. Nad on lihtsalt vastu, ja kõik. Infovoost nopivad nad välja need väiteid, mis nende eelarvamust toetavad, ja korrutavad neid räbalateks kulumiseni. Leidub neidki, kes paiskavad avalikkuse ette omi, alternatiivseid fakte, mille kontrollimisel kahjuks ka ajakirjandus alati oma tööd ära ei tee. Ka suurte projektide avalikkusele mahamüüjad pole sageli olnud oma ülesannete kõrgusel.

Kõike ei saagi ette näha

Kõige häälekamad on siiamaani olnud Rail Balticu vastased, teise koha preemia võiks ehk anda plaanitava puidurafineerimistehase vastu olijatele. Tallinna-Helsingi tunneli rajamist on laiema avalikkuse silmis ilmselt liiga utoopiliseks peetud, et sellega tõsimeeli võitlema asuda, ent küllap jõuab Vesterbackagi käredat vastuseisu kogeda. Kahe Raivo Saaremaa silla rajamise plaan on alles nii uus (idee ise küll vana, uus on erakapitali algatus), et pole kõva kisa jõudnud tekitada, aga vaevalt jääb tulemata seegi.

Mitte et vastuargumente ei peaks ette tooma. Või mitte et millegi vastu olemine oleks eo ipso halb. Toimetuse meelest aga on see „las jääda nii, kuis oli“-hoiak enamasti mõttelaisalt tagurlik ja halvav. Eestile pisikese, Euroopa äärealal asuva riigina on aga nii üleilmse tuntuse kui ka igapäevase elu edenemise seisukohalt igapidi sobivam uuendusmeelne eelhäälestus ja kas või natukenegi riskivalmidust. Suurte ettevõtmiste puhul, nagu RB, tunnel või see miljarditehas, ei saagi kõiki asjaolusid aastakümnete peale ette näha. Mõistlik ongi probleeme lahendada siis, kui nad tekivad – mitte päevast päeva muretseda, missugused raskused võivad ette tulla.

Nii et – sõbrad, ärgem olgem kitsarinnalised ja konservatiivsed. Olgem parem uudishimulikud, tahtkem enamat ja uskugem paremat. Erakapitali ja andekate inimeste initsiatiivisse võiks meil rohkem usku olla. Hoidkem omi julgeid talente, et poleks tarvis neid pärast laiast ilmast koju tagasi kutsuda.

Parem teha kui ohkida ja hädaldada

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised