Peagi lõppeva majanduskriisi väheräägitud külg

Süvenenud on meie- tunne, meeskond hoiab enam ühte. Inimesed, kes headel aegadel, mil muudkui laieneti, said päevapealt ülemuseks, ja kes mõnikord käsi mustaks tegema enam ei vaevunudki. Kes said hea koolituse ja aja atra seada. Hea aeg soosis tunnet, et kõik tehakse õigesti. Sissetulekud suurenesid, sõna "juht" oli seltskonnas kadestatud liides.

Siis tulid halvad ajad. Organisatsioone tõmmati kokku, osakondi liideti, juhtidele pandi pidev aruandekohustus, surve kõrgemalt poolt ja innustuskohustus kohkunud töötajatele.

Nad pidid oma inimesi innustama olukorras, kus müük oli igasugustele pingutustele vaatamata vilets ning tihti oli ainsaks lootuskiireks, et küll läheb paremaks. Varsti. Millalgi. Kunagine muster, kus igale uuele töölõigule eelnes koolitus ja kohanemisfaas, unustati. Hakkas toimuma kõik korraga, juhid pandi tegema tööd, milleks nad polnud kvalifitseeritud. Või ütleme nii - nad kvalifitseeriti tööd tehes.