Arvamus: ka tegevusetus jätab jälje

Ei praegune ega endised koalitsioonid ei ole kummagi suuna heaks lillegi liigutanud. Veelgi enam, kriisi käigus andsid valitsevad Reformierakond ja IRL selgelt märku, et nendele on igasugune regionaalne areng teisejärguline ning vähendasid omavalitsuste tulubaasi. Jah, absoluutarvudes langesid tulud niigi, kuid vähendati ka osakaalu neile eraldatavast tulumaksust. Selles valguses näib lausa kuritegelikult silmakirjalik pidada üleval regionaalministri ametikohta.

Teiseks. Tõstatub ka moraali küsimus. Poliitikutel on täiesti kohatu nõuda kellegi jäämist ükskõik millisesse regiooni, kui seal pole suudetud tagada kaasajas elementaarseteks peetavaid tingimusi. Ning sama küüniline on jätta neile, kes parema elu otsides regioonidest lahkuvad, loomata tingimused nende uutes elupaikades. Aga just need kaks vastuolulist küsimust ristuvad poliitikute viljatus retoorikas.

Vastutustundetud, silmakirjalikud ja küünilised kõlavad väited, et kõrgharidusega õpetaja või arst peaks vaid "kutsumusest" täitma sihitud regionaalpoliitikat kohas, kus lapsi sünnib sama tihti kui taevasse ilmub täiskuu. Teisisõnu perspektiivi ja motivatsioonita.

Või nõuda äriettevõttelt dividende ning sedagi, et ta peaks palkama kirjakandja kohta, kus kohalekannet vajab üks või kaks kirja nädalas.

Võib-olla ongi Eesti rahvasaadikud valinud väljasuremistaktika - ühelt hetkel jäävad piirkonnad lihtsalt inimestest tühjaks ja probleem haihtub? Või on see pseudoprobleem? Ei taha kumbagi uskuda. Aga jäljed on sügavad ja jäävad ka siis, kui ministrid on läinud. 

Autor: Harry Tuul, Anne Oja