Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pealinnast Paldiskis
Täna on selge, et välisinvestorile ei tundu kuigi atraktiivne investeerimisobjekt isegi mitte Tallinn, Räpinast rääkimata. Kohalikul investoril jääb jälle kapitalist puudu. Ka riigil ei ole kuigi palju raha, aga seda natukest, mis on, saab kulutada mitmel viisil. Regioonide hüvanguks saab riik teha seda, et suunab kõik oma kulutused pealinnast välja. See tähendab, et kui tuleb valida, kas ehitada valmis Tallinnas kerkiv muusikaakadeemia või Tartus asuv Eesti rahva muuseum, tuleb otsustada viimase kasuks.
Alati jääb muidugi võimalus toetada siiski akadeemiat, kuid tingimusel, et selle uus hoone kerkib näiteks Pärnus. Nii läheb riigi raha vähemalt osaliseltki maakonna ehitaja tasku, mitte ei tõsta pealinna ehitusfirma kasumit, mille arvel saaks Tartust Tallinnasse meelitada paar head ehitusspetsialisti.
Eesti uuema ajaloo ainuke regionaalpoliitiliselt kasulik otsus oli riigikohtu viimine Tallinnast Tartu. Idee viia pealinn koos riigivalitsemisorganitega üle Paldiskisse tundub vahest liiga hullumeelne, aga mitte sedavõrd, et selle võimaluse plusse ja miinuseid ei tasuks seltskonniti või ajakirjanduse vahendusel arutada.
Selline regionaalpoliitika nõrgestaks küll Tallinna positsioone konkurentsis Helsingi ja Riiaga, kuid näitaks, et lisaks lobisemisele tahab poliitik maaregioonide arenguks ka midagi ära teha.