Livikole meeldib ratsutada riigi hobusel

RAS Liviko on selle sügise üks edukamaid müüjaid Eestis. Tänu sellele, et konkurendid olid sunnitud seoses aktsiisimaksu tõstmisega juulis tõstma paari krooni võrra viina hinda, haaras Liviko endale paarkümmend protsenti suurema turuosa kohalikul turul, kui ta seda oleks ise lootnud.

Liviko turundusdirektor Peeter Pallo tunnistab tänases Äripäevas (vt lk 5), et ettevõtte 74% suurune turuosa kohalikul turul ei ole normaalne. Seetõttu on Liviko olnud sunnitud ka oma müüki kunstlikult piirama.

Liviko juhid ei osanud oodata suurt nõudluse kasvu Viru Valge ja teiste traditsiooniliste eestimaiste viinamarkide järele. Konkurendid arvavad, et Liviko müügiedu on saavutatud väiksema kasumitaotluse pealt, milleks riigiettevõttel on «peremehe» rahakoti näol ka taganemistee olemas. Nii Remedia kui Ofelia juhid imestavad, et riik on nõus laskma oma ettevõttel nullkasumiga töötada. Pallo pareerib, et Liviko kasum oli ka praeguste madalate hindadega 7--8 miljonit krooni kuus, mis on normaalne, teades, et Liviko eelmise aasta kasum ületas 70 miljonit krooni.

Samas võiks ta riigile veelgi rohkem sisse tuua, kui tehas erastada. Riigi omanikutulu ettevõttest on niikuinii väike, ettevõtet müüki pannes saaks aga kohe kopsaka summa ainuüksi müügitehingu kaudu. Livikost võiks saada Eesti suurim erastamistehing, sest ettevõtte eest pakutav hind võiks olla samas suurusjärgus kui praegu kütusefirmal Esoil.

Laekumised alkoholiaktsiisi pealt oleksid endiselt sama suured, kui riik lisaks kange alkoholi hinna turul vabaks laseks. Selle poolt on ka Liviko juhtkond, kes tegi just vastavasisulise avalduse majandus- ja rahandusministeeriumile. Õigemini puututab see riigi poolt 15 protsendiga piiratud juurdehindlusprotsendi vabastamist. Küll turg ise letihinna paika paneb, puhuvad ka Livikos turumajanduse tuuled.

Erastamise puhul lööksid käsi kokku isegi konkurendid, sest tänu sellele võib kasvada ka nende turuosa. Vähemalt Liviko peab hakkama end kasulikumalt majandama ja põhjuseta madalate hindadega ta enam alkoholi müüa ei saaks. See, et Liviko turuosa lähematel aastatel alla 50% ei lange, on samuti selge. Kasutades Liviko müügil seni elanikkonna kätte jäänud EVP-kroone, saaks neile kohe kindla katte leida. Kes ei tahaks oma viinavabriku aktsiaid osta? Eesti suurim kange alkoholi tootja oleks paeluv objekt ka võimalikule välisinvestorile, kelleks kõige suurema tõenäosusega oleks lähinaabrite alkoholimonopolid. Või panevad kohalikud vabrikandid oma vahendid kokku ja erastavad mõne konsortsiumi näol ettevõtte endale?

Liviko erastamine aitaks ettevõttesse kaasata uusi investeeringuid, sest riik seda hetkel teha ei suuda.