Ilmselt tundub see repliik liigse priiskamise propagandana neile, kes eelistavad võrrelda Eestimaa kaubapakkujate lette nõukogude lõpukümnendite uljalt tühjade ning puhtaks pestud lihakarnidega. Võib-olla oleks selline võrdlus isegi õiglane, kuid inimkonna on suureks teinud ikka ja alati see, et ta püüdleb täiuslikkuse ja ideaali suunas. Eesti kaupmehed on enda pakutava sortimendi ja ostja nõudmiste hindamise poolest sellest ideaalist küll valgusaastate kaugusel. Nii Eesti esindus- kui tavapoodides on valikut vaid mingile standardsele massitarbijale.

Läheb näiteks kulutaja Tallinna kaubamajja ülikonda ostma. Juhtumisi on ta ideaalsest standardist lühem või pikem. Mida otsid, seda pole. Müüja sõnab süüdistaval pilgul, et tulge kuu lõpul. Juhus pole ainulaadne. Eestis mingi ostuunistusega poodi minnes võid piinlikult sageli sellega ka poeuksest väljuda. Ning käsi haarab vana harjumuse järgi telefoni järele, et tuttavalt abi saada.