Ka vananevat Fiat Unot peab hooldama

1983. aastast toodetav Fiat Uno on Eestis kiiresti tõusnud enamlevinud Fiati mudeliks, põhjuseks odav hind ja madalad ekspluatatsioonikulud (seda nii kütusekulu kui ka kindlustusmaksete osas).

Mingit spetsiifilist mootori või käiguosa viga ei osata aasta autole 1984 ASi Asmer Fiati teeninduses esile tuua. Ühel autol kulub üks, teisel teine osa, levinumaks veaks peetakse hoopis seda, et autot ei armastata hooldada. «Fiat Uno omanikul on reeglina vähe raha, mistõttu auto hooldamine kipub tahaplaanile jääma,» leidis üks mehaanik. Ka kiputakse lihtsa ehitusega autot sageli ise remontima, ehkki alati jõud üle ei käi. Üldiselt on Uno erinevalt näiteks Alfa Romeost väga remontijasõbralik -- igale poole pääseb hõlpsalt ligi ja selleks pole vaja ka spetsiaalseid tööriistu. Ühe erandina meenus remondimeestele vaid üks diiselmootoriga Uno, mille puhul tekitas probleeme rihmavahetus.

Vanematel Fiati mudelitel lööb välja see nõrk koht, mille põhjal kiputakse kõiki Fiate hindama -- kehv kere. Vanad roostes Fiatid on itaalia autode mainele Eestis tõelise karuteene teinud, siinsete autoostjate umbusku ei vähenda isegi see, et just Fiat on võidutsenud viimasel kahel aasta auto valimisel. Kuni 1989. aastani, mil Unot uuendati (muuseas said Unod siis endale ka tsingitud kere), paistsid Fiatid tõepoolest roostetava kerega silma, uuematel autodel seda probleemi ei esine. Väliselt eristab kahe erineva põlvkonna autosid tulede, radiaatorivõre ja armatuurlaua järgi -- näiteks vanematel Unodel on tulede ja klaasipuhastajate lülitid mitte roolisamba, vaid armatuurlaua küljes.

- vanemate mudelite kere roostetab

- mudelite paljusus raskendab varuosade tellimist

Teenindusse minnes tasub teada mootori ja kere numbrit ning varuosade koodi. See hõlbustab õige varuosani jõudmist