Olümpia seks korraks läbi

Alanud nädala omapäraks on kaastöötajate hommikused reipad ja väljapuhanud näod. Selgub, et kogu üleloomulikuna tunduv värskus on põhjustatud täiesti loomulikust korrapärasest unest, mida tuhanded aktiivsed tugitoolisportlased tänu sajandi olümpiamängudele viimasel ajal eriti nautida pole saanud.

Olümpiaga on jälle ühel pool. Kahe eelneva korra võidujoovastust seekord tunda ei õnnestunud. Küllap nii mõnelgi kõrvaltvaatajal tekkis võistluste käigus küsimus sellise hulga sportlaste sinna saatmise mõttekuses. Tähtis polevat võit, vaid osavõtt. Kas pole Eesti riik nüüdseks maailma oma olemasolust juba piisavalt teavitanud. Ehk oleks aeg kvantiteedile kvaliteeti eelistada. Olgem ausad, palju me isegi mingi tundmatu Aafrika riigi suurvõistlusel esindatuse vastu huvi tunneme, kui ta just medaliheitlusse ei sekku.

Suured summad lendavad tuulde, sel ajal kui kodutud pensionärid lebavad halvatuna prügikonteineri kõrval, ilma et keegi nende vastu huvi tunneks. Sotsiaalamet nädalavahetusel ei tööta ning tegelikult pole nende vanuritega midagi pealegi hakata. Võib-olla kärbiks pensione ja elatusrahasid veelgi. Kaua nad ikka vastu peavad. Pole inimest, pole probleemi...

Uppuja päästmine pidavat olema tema enese asi. Mis saab aga siis, kui elatud aastad ja riigi teenimine selleks vajaliku jõu täiesti olematuks on teinud. Kurvasilmses mersus istudes seda ei märka.

Pürime meeleheitlikult arenenud riikide hulka. Seal on aga lisaks sportlaste toetamisele ka muu heategevus ausse tõstetud. Moraalsed ja eetilised tõekspidamised on teised, nõrgemate toetamine on in. Meil on siiani vastupidi. Riik pidavat olema nii terve ja vastupidav, kui on tema lapsed ja vanurid...