Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ootamatu avaldus
Eilses Sõnumilehes avaldas Hansapanga juhatuse liige Indrek Neivelt arvamust, et seni, kui Eesti ei suuda oma ettevõtetele välisturge avada, tuleb kaitsta kohalikku turgu.
Üllatavamat avaldust Neivelti suust kuulda poleks osanudki. Kui juhtiva panga tippjuht sääraseid üleskutseid teeb, tuleb paraku neisse tõsiselt suhtuda. Kas Neivelti avalduse taga on soov Sõnumilehe lugejaskonda populistlike avaldustega meelitada või pinna sondeerimine majanduspoliitika muutmiseks, näitab tulevik.
Loodetavasti siiski pole ära unustatud, et kodumaise ettevõtte konkurentsivõime suureneb mitte talle kunstlike kasvuhoonetingimuste loomisega, vaid karmi võitlusega, kus nõrgemad välja surevad. Eesti väikese siseturu kaitsmine ei paranda lõppkokkuvõttes sugugi kohalike elanike elatustaset, vaid kitsa ringi tööstusjuhtide heaolu.
Tooks siinkohal paralleeli keskpanga presidendi hiljutise sensatsiooniliselt pessimistliku avaldusega, kus väidetakse, et SKP väga madal kasv on suuresti kinni eksporditoetuste taga. Tõsi, väliskaubanduse bilanss on Eestil murettekitavalt miinustes, kuid ekspordivõime suurendamiseks ei saa minna ei riiklike eksporditoetuste ega veel vähem kohaliku turu riiklike kaitseregulatsioonide teed.
Jätkem riigi osaks näiteks statistikasüsteemi korrastamine, las ettevõtlusega tegelevad erastruktuurid.
Veidi ka loosungi «Eelista eestimaist» kohta, millest oli juttu ka eespool nimetatud artiklis. Väide, et eelistama peab tingimata kodumaist toodangut, tekitab trotsi.
Juhul, kui mulle või näiteks riigiasutusele antakse käsk osta iga hinna eest kodumaist toodet, tuleb seda defineerida tootjate doteerimisena, kus pole tegemist majanduse algtõdedest lähtuva kaubatehinguga.