Omavalitsuste liitumise rahastamisest

Esmane asi, millele riigil tasuks mõelda, on liitumisprotsessi toetamine finantspoliitilisest küljest. Valdade liitumise üheks heaks motivatsiooniallikaks võiks olla iga-aastase riigieelarve toetusfondi jaotuse põhimõtete sidumine ka selliste näitajatega, nagu seda on omavalitsuste omavaheline koostöövalmidus.

Praegusel juhul kipun ma arvama, et üksteisega lähestikku asuvad ja sarnaste probleemidega läbipõimunud vallad saavad küll aru, et liitumine suuremaks omavalitsusüksuseks annaks neile eeliseid ühisprojektide vedamisel ning suurema teeninduspiirkonna loomisel, kus teenuse omahind oleks madalam, kuid see on ka kõik.

Kahjuks kipub kõiki liitumise positiivseid külgi nullima kartus oma ametikoha vajalikkusest pärast liitumisprotsessi. Võib öelda, et kõik reformidesse puutuvad institutsioonid on ära hirmutatud ning nende esimene reaktsioon tugineb emotsioonidele.

Kõige lihtsama näitena liitumisprotsessi ebaotstarbekusest tuuakse paralleel endisaegsete oblastitega. Teades selle mõiste ebapopulaarsust inimeste hulgas, on see seni hea ja tõhus relv olnud.

Paljud teoreetikud on öelnud, et kui toimub mingi liitumine kahe valla vahel, toob see endaga kaasa kulutuste ülekandumise riigilt kodanikule. Inimene pidavat oma asjaajamiseks kaugemale sõitma jne.

Tegelikkuses on aga tihti kahe omavalitsuse vallamajad üksteisele niivõrd lähestikku, et eelöeldu tundub absurdsena. Pealegi kui riigi kulutused ikkagi vähenevad ja kodanike omad suurenevad, on ju võimalik anda raha riigi taskust kodanikule. Seda näiteks üksikisiku tulumaksu määra vähendades. Miks peab riik olema see, kes inimesele näpuga näitab, kuhu oma raha panna. Küllap kodanik leiab lahenduse, kuidas oma ametialased käigud majanduslikult kõige otstarbekamalt kavandada.

Niisiis tasuks keskvalitsusel mõelda, mida annab selleks ära teha, et kohalikud omavalitsused oleksid liitumisest rohkem huvitatud kui praegu.

Ühe kindlamana tunduva hoovana võiks kasutada riigieelarve toetusfondi ning kõiksuguste investeeringute raha eraldamisprotsessi sidumise kohapealse algatuse ja aktiivsusega.

Muidu võib juhtuda, et olukord, millele 21. märtsil Eesti Ekspressis majandusminister tähelepanu juhtis, hakkab kadumise asemel süvenema. Nimelt, et «praegu polegi ääremaade vallad nii huvitatud oma seisu parandamisest, sest mida vaesemad nad on, seda rohkem saavad riigieelarvest toetust».