Kaitsetollid pole kuradist, vaid jumalast Vastukaja 17. aprilli Äripäeva juhtkirjale «Kaitsetollid on kuradist».

Eelistatakse pangandust. Miks ei lubata välispankadel Eestis vabalt konkureerida? Kus on Eesti ja välisraha võrdne konkurents Eesti turul? Siin on täielik protektsionism.

Kahjuks ei taha linnamehed tunnistada, kuidas hinnad tegelikult kujunevad.

Võrdleme importkauba kolme hinda: tegelik ostuhind, piiril näidatav hind ja müügihind. Neil ei pruugi olla omavahel mingit seost.

Teeme tugevasti lihtsustatud arvestuse. Oletame, et mingi põllumajandustoote omahind Eestis on 110, turuhind 100, välismaine kaup maksab piiril 50. Ärimees maksab tolli kaudu riigieelarvesse 18%, seega jääb hinnaks 59 (kasum 41). Suli deklareerib hinnaks näiteks 20, makstes käibemaksu 3,6, hind 43,6 (kasum 46,4). Kui kehtestada tollimaks 35%, tuleb maksta (tollimaks) 50x0,35=17,50, koos käibemaksuga 29,65, hind 79,65 (kasum 20,35). Nagu näeme, tingivad kaitsetollid kasumi ümberjagamise spekulandi ja riigi vahel, vähendades toodud näites vahendaja kasumit kaks korda. See on ilmselt põhjuseks meeleheitlikule võitlusele oma põllumajanduse väljasuretamiseks. Kodumaise toodangu konkurentsi korral ei tarvitse tollimaks tarbijat üldse puudutada. Kuid kui kodumaine tootmine on välja suretatud, võib hinda tõsta piiramatult.

Kas saab nimetada saamatuks tootjat, kes ei suuda toota kaks korda (!!!) odavamalt?

Aga mis siis on? Kas pubid, shop'id ja SAT TV, mis õhutab kuritegevust ja ebamoraalsust?

On küll, kuid need on pangainimesed. Nad saavad 250 kaheksatunnise tööpäevaga aasta eest 20 korda rohkem kui põllumees 365 24tunnise tööpäeva eest.

Põllumajanduse pankroti puhul kaob elu maal pluss enamik toiduainetööstusest. Eestise jäävad linnad ja nende ümber mets.

Ainus õige mõte artiklis on see, et põllumees saab piima ja liha eest nii palju raha, kui tema piirkonna kontsernistunud töötlejad seda dikteerivad.