Ummisjalu tollide poole

Nii kaua kui on veel millest rääkida, tuleks rääkida kaitsetollidest. Kui ükskord tollid kehtestatud saavad, pole enam ilmselt muud teha, kui nõustuda hinnatõusuga meie poodides.

Kaitsetollide, eeskätt imporditollide kehtestamine põllumajandussaadustele ja toiduainetele nõuab selle rakendajatelt suuremat vastutustunnet kui liberaalse majandusruumi hoidmine, kuna kursimuutuste tagajärgi riigi majanduses on alati raske täpselt prognoosida. Tollide kehtestamine peaks lähtuma riigi pikaajalisemast majandusstrateegiast. Ilmselt ei piisa sellest, kui ühed poliitilised jõud annavad teistele järele vaid selleks, et hoida oma positsiooni.

Tuleb nõustuda nendega, kes väidavad, et kõrgemal eraettevõtete majandushuvidest seisavad läänes riikidevahelised majandushuvid. Nii väidab Euroopa Liit, et kõige kasulikum on võtta suund liberaalsele majandusele, kuid kaitseb oma turgu väliste mõjude ees üha kiivamalt. Siit tuleks ehk järeldada, et kui teised riigid kunstlikult turgu moonutavad ja selle kaudu oma ülesubsideeritud toodetega meie põllumajandust välja suretavad, tuleks ka meil võrdsuse huvides vastata omapoolse tururegulatsiooniga. Seda põllumehed öelda üritavadki.

Kahjuks on seni jäetud nii Eesti Panga kui ka teiste kained ettepanekud kõrvale ja lähtutud emotsioonidest. Muu hulgas toob Eesti Pank välja mitmeid põllumeeste ettepanekutes sisalduvaid eksituslikke eeldusi, nagu tollitariifide püsivus ajas, tollide piirava mõju ülehindamine sealiha impordile, asenduskaupade mõju arvestamata jätmine jne. Põhiliste vigadena loetleb pank tollide kehtestamise kummalist eesmärki -- riigi maksutulude maksimeerimist -- ning selgelt defineeritud eesmärkide puudumist. Äkki tasuks riigijuhtidel nende arvamustega arvestada ning ummisjalu tollide poole ruttamine katki jätta?