29. juuli 1997
Jaga lugu:

Agentuurid elavad võlgu

Reklaamiagentuuride hea tava on tasuda reklaami levitamise eest meedias kunagi hiljem. Tavaliselt ootavad võlausaldajad kuu kuni pool aastat ja jätkavad pinna müüki raha saamata. Koostööst ei loobuta päriselt peaaegu kunagi. Reklaam on meedia leib.

Eesti Päevalehe paarikümne miljoni krooni suurune reklaamikäive esimesel poolaastal ületab nende suurima võlglase tänavuaastase käibeprognoosi neljakordselt.

Samasugune suurusevahe kehtib ka teiste trükiväljaannete reklaamikäivete ja võlglastest reklaamiagentuuride kogukäivete kohta. Loomulikult on ka kogukamaid patustajaid, aga nendest reklaamikanalite juhid ei räägi.

Ilmselt ongi see suuruste vahe peamine põhjus, miks reklaamikäivete järgi oma tähtsust mõõtvad meediakanalid on võlausaldajatena nii heatahtlikud. Ajalehtede tegevjuhid ei taha võlglastest avalikkusele rääkida. Ahnete pinna kokkuostjate ponnistusi arvete tasumisel jälgivad nad mõistliku arusaamisega.

Olen peale juhtunud ka kiirele rabistamisele, kus maksujõuetu, aga agar meediavahendaja takistab väljaande õigeaegset trükki minekut, kuna ei ole suutnud pinda edasi müüa, tähendab oma kapsamaad täita.

Arvan, et nagu hellikud lapsed ei püüagi alati võlgu olevad meediavahendajad ülearu kiirustada oma võlgade tasumisega. Tavaliselt vabandavad nad, et pole suutnud väljateenitud raha kätte saada ja tüütud reklaamiagendid on sunnitud taanduma.

Ammu unustatud kinnine ring, kus kõik on kõigile võlgu, laheneks vast ainult siis, kui kõik reklaamikanalid astuksid esimese sammu, st annaksid avalikkusele teada, kes meelsasti rahakotiraudasid ei ava. Nii arvab reporter.

Jaga lugu:
Hetkel kuum