Majanduspoliitilisest arsenalist

- Lugedes Price Waterhouse'i Hardo Pajula koostatud ülevaadet Eesti majanduse olukorrast ja tulevikuväljavaadetest, tekkis küsimus, millised vahendid tulevaste probleemide lahendamiseks ja võimalikuks ennetamiseks Eesti riigi arsenalis üldse eksisteerivad.

Lääneriikides tavapärane rahapoliitika teadupärast meie tasakaalustatud eelarve ja fikseeritud rahakursi juures võimalik pole. Ka ei usu ma, et Chicago koolkonna mehed lambipirne vahetama ei peagi (kuna turg pimeduse probleemi koheselt ise korrigeerib).

Suurimaks ohuks Eesti majanduse tulevikule on maksebilansi puudujääk, mis omakorda on põhjustatud eeskätt kaubandusbilansi puudujäägist. Probleemi lahendamiseks on järelikult tarvis suurendada eksporti ja vähendada importi.

Eelistatav kahest peaks olema ekspordi suurendamine, mis toob soodsate kõrvalefektidena kaasa kodumaise tootmise arengu ning väiksema tööpuuduse. Tugevaks eksporti soodustavaks vahendiks on eksporditoetuste maksmine ettevõtetele, mida teatud ulatuses on ka rakendatud.

Suuremaks takistuseks oma toodangu eksportimisel pean aga hoopis ettevõtjate madalat teadmiste taset ning kogemuste puudumist väliskontaktide leidmisel ja sõlmimisel. Sellest tulenevalt peaks korraliku ärikoolituse andmine juba tegutsevatele ettevõtjatele olema üks valitsuse prioriteete. Asjalik majanduspoliitika võib vahel ka päris lihtsalt kõlada.

Impordi kärpimine iseenesest pole kuigi hea idee, sest suure osa impordist moodustavad tootmisvahendid ning transiit ning vaevalt on nutikas nende kallale minna. Seetõttu on otstarbekas rääkida pigem praeguse tarbimisbuumi rahustamisest, mis suuresti on suunatud (import)kestvuskaupadele.

Muidugi tuleb sealjuures arvestada, et sisenõudluse kasv on olnud üks esimese poolaasta suure majanduskasvu mootoreid ning tarbimist vähendades aeglustub teatud määral ka kasv.

Parim viis tarbimise kärpimiseks on kodumaise säästmise ergutamine. Eestlane säästab küllat hea meelega -- ja mitte ainult väärtpaberiturul. Seda näitab säästuhoiuste mahu dünaamika viimaste aastate jooksul -- keskmiselt on tähtajaliste ning säästuhoiuste maht suurenenud 4,5% kuus ning ning juunis oli neid Eesti pankades 2,4 miljardi krooni väärtuses. Säästmise suurendamiseks on riigil võimalik teha maksusoodustusi ning arvestades valitsuse kava vähendada maksukoormust on siin kindlasti koht mõtlemiseks. Soodustada tuleks just konservatiivsemaid investeeringuid, nagu hoiused ning kindlustus, väärtpaberituru valdkonnas eeskätt investeerimisfondid.

Teine võimalus kulutusi kärpida on vähendada riigieelarve kasvu või see koguni külmutada. See eeldaks muidugi valitsuselt tunduvalt selgemat prioriteetide paikapanekut kui seni, vastasel juhul lahkub kahe aasta pärast riigiteenistusest viimane kompetentne ametnik.

On ka kolmas tee, nimelt ringluses oleva rahamassi vähendamine, olgu siis pankade kohustusliku reservi suurendamise või riigi võlakirjade emiteerimise kaudu. See vähendaks pankade võimalusi laene anda ning sellest tulenevalt rahustaks tarbimisbuumi. Probleem on aga selles, et viimane variant võib tähendada koos pesuveega ka lapse välja viskamist ehk lisaks tarbimisbuumile jahutaks selline poliitika ka muu majandustegevuse.