Võlad viivad Eesti Kütuse hauda

Vastavalt äriseadustikule on riigiettevõtete ümberkujundamiseks aega kuni 1. septembrini, mis on viimane tähtaeg saata taotlus äriregistrisse kandmiseks. Kõik selleks ajaks äriregistrisse kandmist mitte taotlenud firmad kuuluvad seaduse kohaselt likvideerimisele.

Seetõttu on Eesti Kütuse tuleviku suhtes kolm võimalust. Esiteks, et riik leiab lahenduse, kuidas maksta Esoili erastamisest laekunud rahaga Eesti Kütuse võlg rahandusministeeriumile, mille järel on firma varad tasakaalus kohustustega ja on mõte esitada äriregistrisse kandmise taotlus. Teiseks, pole mõtet negatiivse varaga firmat äriregistrisse kandma hakata ja Eesti Kütus tuleb likvideerida. Kolmas, rohkem teoreetiline võimalus on see, et riik pikendab äriregistrisse kandmise tähtaega ja ettevõte jääb endises seisus virelema.

Kunagine kütusemonopol, mis kümnendi algul Eesti majandust üleval hoidis, on tänaseks oma rolli täitnud ja kahanenud 2protsendilise turuosaga hulgimüügifirmaks. Eesti Kütuse varade hulka kuuluvad peakorter Tallinnas ja naftabaasid Rakveres, Haapsalus ning Kohtla-Järvel, mis hetkel müügis on. Viimase aasta jooksul on Eesti Kütus müünud Viljandi, Paide, Hiiumaa ja Narva naftabaasi ning Tallinna ja Pärnu kütteturustuskontori. Suuremate terminaalide müügist on Eesti Kütus teeninud umbes miljon krooni, Hiiumaa terminaali müügist sai firma umbes 200 000 krooni.

Eesti Kütuse eelmise aasta käive oli 213 miljonit krooni ja kasum 25 miljonit krooni. Kasum ei ole aga majandustegevusest, vaid finantstulust, ASide Estonian Transoil ja Traffic Service aktsiate müügist Nestele, võiduga lõppenud kohtuprotsessist Neste vastu ja vahekohtu otsusega Eesti Kütuse bilansist väljunud Tartu Kommertspanga võlanõudest.

Selle aasta seitse kuud lõpetas Eesti Kütus peadirektori Toomas Saksa kinnitusel kahjumiga, mis on kütusefirmade puhul tavaline. «Pangalaene ei ole, sest keegi ei anna,» märgib ta. Saks prognoosib ettevõttele ka selleks aastaks umbes 200 miljoni kroonist käivet.

Eelmisel aastal maksuametiga sõlmitud viivisnõude ajatamise graafiku järgi maksab Eesti Kütus iga kuu 600 000 krooni maksuametile, mis teeb aastas kokku 7,2 miljonit krooni. «Lisaks maksime eelmisel aastal kasumi pealt reipalt üle viie miljoni krooni tulumaksu,» meenutab Toomas Saks. Kõik see vähendab selgelt Eesti Kütuse võimalust tihedas konkurentsis kütuseturul pinnale jääda.

Eelmisel aastal taastas Eesti Kütus oma sidemed kütuse maaletoomiseks. «Üle poole toome ise,» selgitab Toomas Saks. Ülejäänu ostab Eesti Kütus Neste Tallinna terminaalist.

Nelja aasta eest ligi 1000 töötajaga suurfirmast on tänaseks alles jäänud 120 inimesega ettevõte. Parima pildi muutustest annab Saks näitlikult oma kabinetis. «Kunagi oli mul üle kahekümne asetäitja,» viipab ta käega üle toa, mis püsinud muutumatuna aegadest, mil firmat juhtis tänaseks Nestesse siirdunud Riho Sild.

Eesti Kütuse eksisteerimise on küsitavaks muutnud 54 miljoni kroonine võlg rahandusministeeriumile, mille tasumiseks firmal raha ei ole. Ainus võimalik lahendus oleks võla tasumine Esoili erastamisest jäänud 42 miljoni krooni eest, mida eri ametkonnad seni lõpuni viia pole suutnud. «Tants käib selle ümber, kes käsutab erastamisest laekunud raha,» väidab Toomas Saks.

Vastuolu on selles, et Eesti Kütust kureerib majandusministeerium, erastab erastamisagentuur, võlad on aga rahandusministeeriumile ja viimasele alluvale maksuametile.

«Ootan rahandusministeeriumilt vastust,» ütleb Eesti Kütuse kuraator Kalev Pikaru majandusministeeriumist. Juba juuli algul saatsime kooskõlastuse, aga seni vastust pole, nendib ta.

«Ei välista, et Eesti Kütus läheb likvideerimisele,» möönab Pikaru. «Aga see ei tähenda sugugi, et ta ilmtingimata likvideerimisele läheb,» lisab ta kohe. Kolmandat võimalust, et äriregistrisse kandmise taotluse tähtaega pikendatakse, Pikaru väitel arutatud ei ole.

«Küsimus on selles, et kooskõlastasime ettepaneku reservatsiooniga, sest erastamisest saadud raha kasutamise kord ei ole kooskõlas majandusministeeriumi materjaliga,» teatab rahandusministeeriumi välislaenude ja -abi osakonna juhataja Agate Dalton.

1. juulil võttis valitsus vastu määruse, mille järgi ei saa erastamisest laekunud rahaga katta võlgu, mis ei ole erastamislepingus kirjas. «Asi jäi bürokraatia taha,» tunnistab Dalton.

Samas kinnitab Dalton, et Eesti Kütuse küsimus võinuks jõuda eelmisel teisipäeval valitsuse istungile ja valitsus võinuks eriotsusega lahenduse vastu võtta. «Oli kokkulepe, et Leimann (majandusminister Jaak Leimann -- toim.) esitab täna valitsusele otsuse,» ütles Dalton möödunud teisipäeval. «Leimann seda aga ei soovinud,» teatab Dalton.

«Eesti Kütuse agoonia on kestnud kaua, nüüd on küsimus selles, kas Leimann tõmbab juhtme seinast välja ja lõpetab talle õhu andmise,» kommenteerib Dalton. Sisuliselt tähendab see Eesti Kütuse sundlikvideerimist, on Dalton veendunud. See tähendab, et Eesti Kütuse vara müüakse maha ja raha jagatakse võlausaldajate vahel.

Nõude iseloomust lähtuvalt on esikohal rahandusministeeriumi võlanõue ja teisel kohal maksuameti nõue. Dalton nõustub väitega, et Eesti Kütuse vara müügist ei pruugi koguda sedagi 42 miljonit krooni, mis võinuks saada lahenduse leidmisel Esoili erastamisest laekunud rahast. «Arvestades olukorda kütuseturul, peab ostja olema väga hakkaja inimene,» arvab Dalton.

Erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet ütleb, et agentuur ootab rahandusministeeriumi seisukohta, kuidas tõlgendada erastamisest laekuva raha kasutamise määrust. Kui see on võimalik, tasuks erastamisagentuur võla rahandusministeeriumile, sõnab ta.

Kui võlg rahandusministeeriumile saab kustutatud, on Eesti Kütus jälle elujõuline, räägib Sarnet. «Siis on võimalik kanda ta äriregistrisse,» lisab ta. Sellisel juhul on Eesti Kütus võimalik hiljem ka erastada, sest ettevõte on kantud erastamisnimekirja, lausub Sarnet.

Väino Sarnet ei eita, et lugu võib lõppeda ka Eesti Kütuse likvideerimisega. «Ka see variant ei ole täielikult välistatud,» tõdeb ta.

Eesti Kütuse säilimine riigi omanduses ei ole põhjendatud, räägib kütusefirma ASi Pakterminal nõukogu esimees Aadu Luukas. «Võib- olla tõesti on likvideerimine kõige õigem otsus,» mõtiskleb ta. «Eesti Kütuse minevik on nii kirju, et võivad kerkida uued võlausaldajad,» põhjendab Luukas.

Sama mõttega on harjunud ka Toomas Saks. «Ühtpidi on likvideerimine kõige mõistlikum, sest probleemipundar Eesti Kütus oleks sellega kohe lahendatud,» noogutab ta. Likvideeriminegi on ju erastamise üks erivorm, sest varad müüakse maha, nendib Saks.

Saksa väitel on riik Eesti Kütuse omanikuna juba kaotanud 90 miljonit krooni, sest võinuks ise saada Eesti Panga nõude Tartu Kommertspanga ja seeläbi võlanõude Eesti Kütuse vastu, mille Esoili erastamise eel omandas Aadu Luukase juhitud Pakterminali ja tänase Alexela ühine firma AS AA-õligrupp. Eelleping tollase majandusministri Liina Tõnissoni ja Eesti Panga presidendi Vahur Krafti vahel oli sõlmitud, aga kusagil kõrgemal jäi asi pidama, nendib Saks.