Uus Audi A6 on paiste läinud

Kevadel Genfi autonäitusel esitletud Audi A6 mõjub esmapilgul võõrastavalt, seda eriti tagantvaates, kus tuled jätavad paistes mulje. Arvestades aga kogu auto ümarat kuju, sulavad ümarad tagatuled suurepäraselt tervikusse -- tegu on ühe pilkupüüdvaima sõidukiga suurte keskautode klassis, mis pani mitmel prominentsel firmajuhil suud vett jooksma.

Kui vana A6 kujutas endast sisuliselt ümbernimetatud ja kosmeetiliselt üle käidud Audi 100, siis uus jätkab sama joont, mille esmaesindajateks olid A4 ja mullu esitletud pisike A3. Nii mõndagi tuttavat kohtab ka Audi lipulaevalt A8.

Salong on selgelt audilik -- filigraanse viimistlusega ja lihtne. Armatuurlaual kasutatakse punast valgust, mis mõjub efektselt, kuid osutub pikemal sõidul silma väsitavaks. Loomulikult võib asja valgustugevuse reguleerimisega parandada. Pisut häirib ka Audile omane «kellade» suur arv -- ringikujulisi mõõteriistu on tervelt 6.

Spidomeeter on hästi jälgitav, kui välja arvata meie kiirusepiirangute juures tobe skaala mõõtkava muutus. Kuni 80 km/h kiiruseni on skaalal tähistused iga 5 km/h tagant, alates 90 km/h minnakse üle 10 km/h sammule. Kuna arv 90 skaalal puudub, on sammuvahetuse tõttu raske aru saada, mis kiirust spidomeeter parajasti näitab. Probleem ilmneb alles 90-100 km/h-ni jõudes, siis on aga raske korraga teed jälgida ja skaala iseärasusi selgeks teha.

Plastkatte alla peidetud uus 165 hj 2,4-liitrine mootor (kuna Audi, siis loomulikult 5 klappi silindri kohta) on vaikne. Lainelisemal teel ja kiiremate kurvide läbimisel ehmatasid algul rattakoopast kostvad «krooksatused», kuid see osutus ebastandardsete (vana mudeli omad) porikatete süüks, mis aeg-ajalt vastu maad käisid.

Lisaks 2,4-liitrisele mootorile toodetakse A6 ka 1,8- ja 2,8-liitrise bensiini- (1,8-liitrine on turboga) ning 1,9-liitrise turbodiiselmootoriga.

Kütusekulu on mõõdukas, kujunedes 2,4-liitrise mootori puhul keskmiselt napilt alla 10 l/100 km (ligilähedaselt sama, mida lubab ka spetsifikatsioon). 2,4-liitrine mootor on suurele autole (tühimass 1400 kg) paras -- pärast pisikest «mõtlemisaega» kogub auto hästi kiirust ja jõuab 100 km-ni tunnis pisut rohkem kui 9 sekundiga. A6 põhikonkurendile, pisut suurema ja võimsama mootoriga BMW 523-le jäävad nii kütusekulu kui kiirusomadused siiski pisut alla.

Pagasiruumi asjade paigutamise üle pead vaevata ei tule. Selle maht on märgatavalt suurenenud -- 510 l asemel 551 liitrit. Tänu kumerale katusele on ruumi ka pikkadel, oht, et pea lakke ulatuks, muutub aktuaalseks alles korvpalluritest keskmängijatel.

Ehkki tegu on suure autoga, rakendab Audi sama taktikat, mida kõik autotootjad väikeautode juures -- kasutab ruumi maksimaalselt. Vana mudeliga võrreldes on lisandunud kõikvõimalikke pisiasju -- sahtleid, topsihoidjaid, esmakordselt kohtasin autot, kus tagaistujatel on oma sigaretisüütaja.

Panipaigaga käetugi on sõidul igati omal kohal, kui aga tekib tarvidus peatuda ja käsipidur peale tõmmata, kipub segama -- kang jääb käetoe alla. Asja parandab võimalus käetugi üles tõsta, kuid ikkagi on tegu ühe ebamugava lisaoperatsiooniga.

Lõbusat vahepala pakuvad taga olevad nagid -- normaalolekus peidetud konksukeste fikseerimine eeldab harjutamist, sest tabada see hetk, millal haak vabastada, on esialgu päris raske.

Audi A6 hinnatase algab Eestis 386 600 kroonist (mudeli 1,8T baashind) ja ulatub automaatkastiga A6 2,8 quattro 553 200 kroonini). Loomulikult pole see veel piir, sest lisavarustuse abil saab hinda veel kõvasti kruvida -- paigaldades näiteks 30 000 krooni maksva kahepoolse kliimaseadme või värvides auto 28 800 krooni eest pärlmutter-valgeks.