Kuidas saab analüüsida oma ettevõtet?

Iga analüüsija on huvitatud oma firma käekäigust praegu ja tulevikus. Et aga tulevikku kavandada, peab üksikasjalikult analüüsima möödanikku. USA, Suurbritannia ja Uus-Meremaa finantsanalüütikud peavad firma analüüsimisel tähtsamaks infoallikaks aastaaruannet, kusjuures tähtsuselt esimesele kohale asetatakse kasumiaruanne ja seejärel teisele kohale raamatupidamisbilanss.

Analüüsimisel rakendatakse ligikaudu 60 finantssuhtarvu, kuid nendest eraldatakse enimkasutatavad suhtarvud (12--15), mis pakuvad huvi laiemale infokasutajate ringile.

Enimkasutatavad suhtarvud on piiritletud küsitluste varal, kusjuures vastajateks olid juhusliku valiku alusel mitmesuguste ettevõtete finantsjuhid. Taolise uuringu on teinud Toledo ülikooli professor Charles Gibson, kuid analoogilisi küsitlusi viib läbi ka Tartu ülikooli ärirahanduse ja investeeringute õppetool Eesti firmade osas. Ette rutates võib öelda, et uurimistulemused (vastused küsimustele) olid üllatavalt sarnased nii USAs kui ka Eestis.

Küsitlejal tuli etteantud 60 suhtarvu alusel vastata, milliseid suhtarve ta oma töös peab mitteoluliseks (0--2 punkti), keskmiselt tähtsaks (3--6 punkti) ning väga tähtsaks (7--9 punkti). Eraldi võetuna üks suhtarv ei iseloomusta üksnes ühte firma käekäigu aspekti, vaid mõned suhtarvud avavad väga erinevaid aspekte. Sellest ka nende suhtarvude kasutamissagedus ja tähtsus.

Kuna Tartu ülikooli uurimisrühmas pole andmetöötlus veel lõpuni viidud, siis esitame siin Toledo ülikooli uurimistulemused. Kui lähtuda tulutoovuse suhtarvudest (profitability ratios), siis esikohal oli kindlalt omakapitali tulutase (ROE, return on equity), mille suuruseks oli 8,21 punkti. Olgu siinjuures rõhutatud, et Eesti finantsistid hindasid seda näitajat isegi kõrgemalt (ligikaudu 9 punkti). Oma tähtsuselt järgnesid tulu aktsia kohta (EPS, earning per share) ja tegevustulukus (net profit margin), vastavalt 7,58 ja 7,52 punktiga. Suure kasutamissagedusega oli ka varade tulutoovustaseme näitaja (ROA, return on assets) oma 7,06 punktiga.

Firma võlga iseloomustavate suhtarvude puhul on esikohal fikseeritud kulude kattekordaja (fixed charge coverage) ning sellele järgnevad intressikulude kattekordaja (TIE, time interest earned), võlakordaja (debt/equity ratio) ning finantsvõimenduse taseme näitaja (degree of financial leverage), kusjuures punktid olid vastavalt 7,22; 7,06, 7; 6,61.

Kui tulutoovuse suhtarvud iseloomustavad firma väärtuse kasvu ja aktsionäride rikkuse suurenemist, siis võla suhtarvud iseloomustavad muu hulgas ka firma riski. Just viimase analüüsimiseks leiavadki võla suhtarvud nii sagedast kasutamist.

Firma maksevõimet analüüsitakse ennekõike kahe suhtarvu abil ja nendeks on likviidsuskordaja (quick ratio) -- 7,1 punkti -- ning lühiajalise võla kattekordaja (current ratio) -- 6,34 punkti. Suhteliselt sageli kasutatakse ka mitmesuguseid debitoorse võla, varude ja varade käibe suhtarve, kuid analüütikud hindavad nende näitajate tähtsust vaid vahemikus 2,89--5,82 punkti.

Muudest näitajatest on esikohal ettevõtte aktsiaid iseloomustavad suhtarvud, ennekõike hinnasiduvuse suhtarv (P/E, price/earnings ratio) 7,65 punktiga. Kõrgelt hinnatakse aktsia raamatupidamisväärtuse muutuse, dividenditulu taseme jt näitajaid, mille hinded asuvad vahemikus 5,76--6,75 punkti.

Ülaltoodud tulemustest väärib tähelepanu järgmine seik. Kui Eestis veel paar aastat tagasi tähtsustati kõrgelt firma maksevõime näitajaid, siis praegu taanduvad need üha enam. Muidugi, eks kommertspangad jälgi teraselt firma maksevõime suhtarve, aga ka võlga iseloomustavaid näitajaid, kuid aktsionäre huvitab nende rikkuse suurenemine.

Kui firma kindlustab korraliku maksevõime konservatiivse finantseerimisstrateegia rakendamisega, siis on see ennekõike ettevõtte hea maine säilitamise eeldus, kuid samal ajal me kaotame tulutoovuses. Tulutoovusest on kõik huvitatud, maksevõimest üksnes firma juhtkond.

Lõpetuseks veel ühest järeldusest. Viimastel aastatel kasvab Eesti firmade potentsiaal kiiremini kui nende netomüügi käive. Taolist olukorda USA majanduses, eriti 1980. aastatel, on täheldanud Washingotini ülikooli professor Robert Higgins. Nähtuse uurimiseks kasutatakse siseressurssidel baseeruvat kasvumäära (sustainable growth rate), s.o olukord, kus firma netomüügi suurenemine tagatakse üksnes sisemise finantseerimise kaudu, ilma laenuta ja aktsiaemissoonita. Finantssuhtarvudest kasutatakse siin säilitatud tulu ja varade suhtarvu (retained earning/total assets), mida hinnatakse 4,82 punktiga.

Eesti firmade võimsuskasvu on märganud Venemaa töösturite liidu president Arkadi Volski, kes on teinud mitmeid konkreetseid ettepanekuid meie ettevõtete potentsiaali ärakasutamiseks.