Jääminek on võimalik

President on riigi müügijuht. 12 müügijuhti, kaheteistkümne riigi liidrid, panevad täna pead kokku Vilniuses rahvusvahelisel konverentsil. Eesti suuresilmseim ootus on muidugi seotud väljalubatud läbirääkimistega Lennart Meri ja Venemaa peaministri Viktor T?ernomõrdini vahel.

Äripäev leiab, et aeg läbimurdeks Eesti-Vene suhetes on enam kui küps. Kohtumine on tippsündmus, mille olulisust saab hinnata suuremaks kui kunagisel Kallase-Primakovi kokkusaamisel.

Seda, et Venemaa on tohutu turg, kuhu kanna kinnitamine küünlaid väärib, on korrutatud Eesti taasiseseisvumisest saadik. Uste avanemine ida poole, topelttollide kadumine annab Eesti ettevõtetele tohutu müügivõimaluse.

Võib arvata, mis juhtub näiteks Rakvere lihakombinaadi käibe, kasumi ja aktsiaga, kui ettevõte saaks vaba tee Peterburi poole. Asjata ei räägita Venemaast kui tuhande võimaluse maast. Takistustele vaatamata on majanduslik läbikäimine kahe riigi vahel seni olnud palju edukam ja tulemuslikum kui poliitiline.

Loomulikult ei saa kahe riigi majandussuhted enne õiget hoogu, kui poliitilised konfliktid on lahenduse leidnud. Siin on võti juba Meri käes. Asjata ei nimetatud viimaste presidendivalimiste ajal Lennart Merit meheks, kelle autoriteet avab ärimeestele uksi nii läände kui itta.

Meri-T?ernomõrdini kohtumise ootused teeb iseäranis huvitavaks see, et ei räägita kõigest topelttollide kaotamisest. Haare on laiem. Vahetult enne Vilniust on hakatud valjemaid ja julgemaid vihjeid andma vabakaubanduslepingu sõlmimise kohta.

Iseenesest ei tohiks olla enam mingeid olulisi takistusi kokkuleppe saavutamiseks nii piiri- kui vabakaubanduslepingu osas. Ettevõtetepoolne surve selleks, et midagi lõpuks toimuma hakkaks, on kestnud pikemat aega, Eesti ettevõtted on suutnud Vene mõjuvõimsatele majandusringkondadele selgeks teha lepingu hädavajalikkuse. Mõlemapoolne dokumentatsioon on valmis, otsused on sisuliselt nii siin kui seal tehtud. Ka kahe riigi vahelisel piiril on iga 100 meetrit põhimõtteliselt paigas.

Poliitiliselt on küll Venemaal teinekord hea Baltimaid torkida, ent võib siiski kindel olla, et suurel Venemaal on olulisematki teha kui jageleda pisikeste naabritega.

Veidi auru maha võttes võib muidugi ka prognoosida, et Vilniuse kohtumisel midagi grandioosset ei sünni. Et kohtumine n-ö teemade puudutamisega piirdubki. Tundes aga Lennart Meri ettearvamatut käitumist ja vahel üllatavatki teovõimet, ei ole lepetele lähemale liikumine välistatud.

Tuletagem mitte eriti kauget minevikku meelde. Ei usutud ju omal ajal eriti sedagi, et Meri ja Boriss Jeltsini kohtumise tulemuseks on juulilepped. Erusõjaväelaste-möönduse pärast sülitati hiljem presidendile küll tuld ja tõrva kaela, ent tulemuslik samm oli tehtud. Ilma Merita oleks asjad võib-olla siiani ripakil, seisaksime ikka veel tippkohtumise-eelses patiseisus.

Siit ka tänasele kohtumisele suunatud suuremad ootused.

Toimetus ootab Eesti presidendilt tõuget, mis lükkaks jää liikuma. Loodetavasti naaseb riigipea sealt vähemalt konkreetne tähtaeg taskus, millal kokkulepped sõlmitakse. Iseküsimus, kas selleks on vaja ilmtingimata uut sina-mulle-mina-sulle-tehingut. Tartu rahu küsimuses oleme ju Venemaale juba annetuse teinud.