7 september 1997

Läänemere jõujooned

Viimasel nädalal on Läänemeremaade julgeoleku ja integratsiooni probleeme väga tihedalt arutatud. Nii 3. ja 4. septembril Norras Bergenis peetud Põhja- ja Baltimaade välisministrite kohtumine kui ka 5. ja 6. septembril Vilniuses toimunud 12 riigipea rahvusvaheline konverents «Heanaaberlikud suhted -- Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse tagatis» näitavad selgelt USA ja Venemaa huvi kasvu Läänemere ja eriti Balti piirkonna vastu.

Bergeni traditsioonilisest Põhjala-Balti kohtumisest võttis esmakordselt osa USA delegatsioon, mida juhtis välisministeeriumi kõrge ametnik Mark Grossman. Kohtumisel Balti välisministritega toonitas ta, et Ühendriigid peavad väga oluliseks rääkida kaasa Läänemere piirkonna arengus ning osaleda sealsete probleemide lahendamises. Vilniuses juhatas USA delegatsiooni asevälisminister Ronald Asmus, kes on RAND korporatsiooni analüütikuna aktiivselt tegelnud NATO laienemise küsimustega. Kui arvestada, et samuti läinud nädalal Washingtonis toimunud kohtumisel baltlastega kinnitas USA administratsiooni kõrge ametnik, et USA toetab Balti riikide NATOsse pürgimist ning lükkab tagasi kõik Venemaa nõuded külmutada NATO laienemine järgmiseks kümneks aastaks, siis on USA huvi selles piirkonnas märksa ilmsem kui näiteks Euroopa Liidu (EL) liidritel Saksamaal ja Prantsusmaal. Muuseas, need riigid ei ole seni peale sõnade eriti agaralt pooldanud ka Baltimaade jõudmist NATOsse ja isegi ELi, kuna nende seisukoha järgi peaksid need kaks organisatsiooni laienema paralleelselt.

Samal ajal on märgata Venemaa elavnemist ning soovi minna suhetes Baltimaadega konfrontatsioonilt üle positiivsele hõlvamisele. Venemaa on valmis lõpetama piiritüli ja pakkuma soodsaid majandussuhteid, kuid nõuab vastutasuks Baltimaade NATOst väljajäämist.

Vilniuses president Lennart Meriga kohtudes lubas Venemaa peaminister Viktor T?ernomõrdin hoolt kanda, et kahe riigi piirileping saaks alla kirjutatud, ning ergutada valitsustevahelise majanduskomisjoni loomist. Et see oli eelkõige Venemaa initsiatiiv, näitab asjaolu, et T?ernomõrdini plaanidest Eesti suhtes ei kuulnud esimesena mitte president Meri, vaid mõnda aega tagasi hoopis Soome peaminister Paavo Lipponen. Et Eesti enda välispoliitika Venemaa suunal on hambutu olnud, kinnitab ka õigeusu kiriku tülis vahendajarolli loovutamine ärimeestele.

Vene-Läti valitsustevaheline komisjon tegutseb juba mõnda aega ja selle põhiteemaks on Vene transiit läbi Läti sadamate. Vene-Leedu komisjon loodi hiljuti ning see töötab välja kahepoolseid majandusleppeid ja uurib kaubavahetuse laiendamise võimalusi. Mõlema komisjoni Vene-poolsed esindajad on teatanud, et koostöös püütakse vastaspoolt veenda NATOsse mitte astuma.

Kui vaadata ajalukku, siis toimis valitsustevaheline majanduskomisjon edukalt juba 80. aastatel NSV Liidu ja Soome suhetes. Tagades riiklike raamlepingutega Soomele ülisoodsad tellimused, võimaldas see teda poliitiliselt mõjutada. Niisugune poliitika kandis nime finlandiseerimine. Tõenäoliselt pole midagi imeks panna, kui Vene-Eesti komisjon hakkab edukalt tööle ning pärast järgmisi valimisi võimule tulevad poliitikud asuvad tõestama, kui kahjulik on Eestil ikkagi NATOsse astuda.

Siin oleks kohane meenutada, mida ütles Vene töösturite liidu president Arkadi Volski, kes muuseas on soovitanud valitsusel Läti Liepaja sadam ära osta, Postimehe intervjuus: «Balti riikide poliitiline suveräniteet on vaieldamatu, mis aga puutub majanduslikku suveräniteeti, siis mitte ükski riik ei saa olla ümbritsetud raudeesriidega.»

President Meri sõnas Vilniuses, et Eesti-Vene koostöö aluseks peab olema kolm printsiipi: vastastikune kasu, koostöö peab tuginema rahvusvahelisele õigusele ning olema kavandatud perspektiivitundega.

Huvitav, kas need eesmärgid ei ole saavutatavad ilma mööndusteta vabas konkurentsis, kui sõlmida Venemaaga majandussuhete leping, mis kaotaks topelttollid, või siis vabakaubandusleping?

Mis meie neutraalsetesse naabritesse puutub, siis ehkki Rootsi praegune sotsiaaldemokraatide valitsus ei poolda riigi astumist NATOsse, on moderaatide liider ja tõenäoline järgmine peaminister Carl Bildt deklareerinud: aeg on küps NATOsse minekuks. Ka Soomes on vaikselt käivitunud arutelu NATOsse astumise teemal, kuna kardetakse Euroopa julgeolekuprobleemide lahendamisest kõrvale jäämist.

Hetkel kuum