Börs -- reegliteta mänguväljak

Viimase aasta jooksul on väärtpaberiinspektsioon tegelenud terve rea siseinfo kasutamise juhtudega, seni küll midagi tõestamata.

Esimeseks oli ilmselt Eesti Näituste juhi ja suurosaniku Igor Pihela poolt ettevõtte aktsiatega tehtud väärtpaberitehingute seaduslikkuse uurimine vahetult enne Eesti Näituste börsiletulekut möödunud sügisel.

Sellele järgnes Norma turvarihmade asi, kus Norma ja General Motorsi vahel sõlmitud turvarihmade tarnimise leping oli mõnele maaklerile teada juba kaks nädalat enne lepingust avalikult teatamist.

Edasi tuli juba avalikkuse tähelepanu pälvinud Ühispanga ja Põhja-Eesti Panga liitumise lugu aastavahetusel, mil elav kauplemine Ühispanga aktsiaga algas enne tehingu avalikustamist. Samuti tehingud Läti suurlihatootja ostnud Rakvere lihakombinaadi aktsiatega ja hiljutine Ühispanga kasumiprognoos, mis pangaga seotud ettevõtetele väidetavalt teistest varem teada oli.

Eravestlustes kinnitavad maaklerid arvamust, et järelevalve näeb vaid jäämäe veepealset osa. Ülejäänu on peidetud offshore-firmade ja variisikute taha. Turuosalised süüdistavad inspektsiooni oskamatuses. Börs väidab, et nemad on valmis abistama, kuid keegi ei küsi abi.

Inspektsioon omakorda väidab, et seadus ei anna piisavalt volitusi ning majanduspolitsei, kellel on volitused, mätsib asjad kinni. Majanduspolitsei väidab, et talle saadetud materjalides pole midagi uurida. Ning üle kõige troonib rahandusministeerium, kes ei väida midagi, ehkki inspektsiooni tõhusa töö eest vastutab tema.

1992. aastast on ministeeriumis otseselt väärtpaberijärelevalvet koordineerinud Hilma Naaber. Kehtiva väärtpaberituru seaduse autorina kinnitab ta, et seaduse loojate eesmärk oli tuua järelevalve riigikogu alluvusse, kuid vajadus põhiseadust muuta sundis peale nüüd juba pikaealise ajutise lahenduse.

Täna on Naaber väärtpaberiideoloogi kohalt kõrvale tõrjutud, põhjus eelkõige tema raske ja kange iseloom.

Naaber proovis suvel kandideerida ka vabanenud väärtpaberiinspektsiooni peadirektori ametikohale, ent kangekaelsuse ning väga otsekohese ütlemise poolest tuntud Naaberi vastu kogunesid ühisrindesse turuliidrid ja börs, lõpuks ka ministeerium. Praegu kaalub Naaber üleminekut ettevõtlusse: «Veel pool aastat siin ja ma mandun lõplikult!»

Ettevõtlusega on Naaberil juba kokkupuuteid olnud. Aasta algul, enne Ühispanga ja PEPi liitumise avalikustamist, Ühispanga aktsiaid kokku ostnud ASi Alendro nõustaja oli just tema.

Naaberit asendab värskelt moodustatud omandireformi ja väärtpaberituru osakonna juhataja Veiko Tali, kes on tuntud ka kui investeerimisfondide seaduse autor. Tali kuulub kindluse-mõttes-teen-ise-ära-tüüpi juhtide hulka, kelle hõivatus saja eri projektiga ja krooniline ajapuudus on kuulsad ka väljaspool ministeeriumi.

Tali loodab uue, eurodirektiividega kooskõlastatud väärtpaberituru seaduse valmis saada järgmisel kevadel, ehkki enamik spetsialiste arvab, et selliseks tööks kulub aastaid.

Seaduse kirjutamiseks on küll loodud töögrupp, kuid võib arvata, et põhja hakkab kirjutama ajahädas vaevlev Tali ise.

Endise väärtpaberiinspektsiooni peadirektorina olen Hilma Naaberiga ühel nõul, et parim moment väärtpaberituru ohjamiseks jäi kasutamata enne börsi loomist, mil tollase väärtpaberiameti päevi täitis Jevgeni Klimovi investeerimisfondide krahhist jäänud kõntsa koristamine.

Nüüd peab väärtpaberiturul range korra kehtestamisega kiirustama, enne kui Eesti maine lõplikult maha mängitakse. Väärtpaberiinspektsiooni uus peadirektor Marek Mägi on kahjuks isegi halvemas olukorras võrreldes inspektsiooni loomisajaga, sest toimiva meeskonna kõrval on tal ka võimsad oponendid pankade ja börsi näol, kes senist vabadust lahinguta ei loovuta.

Kriisi põhjuseks on riigi huvipuudus väärtpaberituru vastu. Jõupingutused väärtpaberialast seadustikku täiendada põrkusid 1995. aasta algusest justiitsministeeriumi vastuseisule. Seaduste täiendamise suhtes jäid ükskõikseks ka rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant ja arvukad ministrid.

Riigi huvipuudus väljendub väärtpaberiinspektsiooni finantseerimises. Asutuses, mis peab kontrollima börsi, maaklerfirmasid (sh mitmeid panku), kõiki Eestis tegutsevaid investeerimisfonde ja järgmisest aastast ka pensionifonde, töötab 12 inimest.

Asutuse keskmine brutopalk on 3600 krooni ning ameti tugevaim jurist saab palka 4630 krooni. Hea kvalifikatsiooniga maaklerile pakutakse pangas töötasuks 15 000 krooni pluss boonus teenitud kasumilt, mis väidetavalt ületab põhipalka.

Veiko Tali: «Võimalused pakkuda võrreldavat palgataset on väga piiratud... või teatud mõttes nagu puuduvad.» Konkreetseid kavasid ja rahaallikaid palgatõusuks ta täpsustada ei soovi, kuid lisab, et esialgu tuleks madalat palka kompenseerida koolitusega. Hiljem kuulen, et väärtpaberiinspektsiooni eelarvet suurendatakse tänavuselt 2,1 miljonilt kroonilt järgmisel aastal 2,3 miljonile.

Naaberi sõnutsi oli inspektsiooni loomisel plaan teha sellest n-ö isemajandav asutus, mida oleks finantseeritud analoogiliselt kindlustusinspektsiooniga turuosaliste taskust. Sel ajal oli aga vähe turuosalisi ning nad polnud eriti jõukad.

Minu salasooviks oli ühtse rahandusinspektsiooni loomine panga- ja väärtpaberijärelevalve baasil, täna liiguvad sarnased kavad nii Eesti Pangas kui rahandusministeeriumis.

Rääkides eraldiseisvast järelevalveasutusest, näeb Veiko Tali selles eeskätt vahendit finantseerimise parandamiseks ja arvab, et võrreldes poliitilise sõltumatusega on raha esmane.

Selline väide tõstab kogu vana kaardiväe tagajalgadele. Naaberi väitel on järelevalve sõltumatus ainumõeldav variant, kui soovitakse selles valdkonnas edu saavutada.

Sellega peab nõustuma -- kui ülemuse aktsiaportfell uurimise käigus ohtu satub või ta mõne maaklerfirma aktsionäriks osutub, pole järelevalvelt võimalik objektiivsust nõuda. Küll saab sõltumatult tegutseda inspektsioon, mille töötajatel ega juhtidel isiklikke turuhuve pole.

Inspektsioonil on taoliste lugudega kogemusi -- tuleb meelde, kuidas jaanuarikuise Ühispanga skandaali ajal helistas inspektsiooni Ühispanga nõukogu esimees Aare Urm ja nõudis kategoorilises toonis edaspidise uurimise kooskõlastamist temaga.

Mõni aeg hiljem lahkusin töölt kokkuleppel rahandusministeeriumi kantsler Agu Lellepiga, sest normaalne töötegemine oli muutumas võimatuks. Väidetavalt oli «vaiba alt ära tõmbajaks» ministeeriumi ekskantsler ja Ühispanga nõukogu liige Enn Pant, kelle mõju ministeeriumis toimuvale on senini suur, samuti oli sellel börsi vaikiv toetus.

Kindlasti rahuldas mu lahkumine ka Lellepit, kelle isiklik osalus Ühispangas uurimise ajal väga ebameeldivalt avalikkuse tähelepanu keskpunkti tõusis. Tänaseks on Lellep küll oma osaluse (tänastes hindades 4,33 miljonit krooni) müünud, ent mõnedel andmetel mitte loobunud.

Sellest peale on sõltumatus muutunud pilkesõnaks, mida väärtpaberiinspektsiooni töötajad ülemustelt korduvalt kuulnud on.

Tõsi, ministeerium ei sekku inspektsiooni tegemistesse kunagi niikaua, kuni see midagi ei tee ja nurgas vagusi püsib. Sõltumatus paistab vastu tühjast eelarvest ja katteta palgalubadustest, samuti tööruumide probleemist.

Inspektsiooni enda katsetele ruume otsida pandi veto -- huvitaval kombel veidi pärast seda, kui tollase rahandusministeeriumi rahapoliitikaosakonna juhataja, praegu Hansatees töötava Viljar Jaamu korraldusele asuda kõigi vahenditega Ühispanga konkurenti Maapanka uputama tegusid ei järgnenud. Samasse sarja kuulub ka järjekordse noore ja rohelise peadirektori määramine, kel asjadest arusaamine tublisti aega võtab.

Lahenduseni jõudvat insider-tehingu juhtumit võib oodata kaua. Kiirelt tulev väärtpaberiraha on magus.