Kerge õppustel, raske lahingus

Õnnetus võiks hüüda tulles. Eestis küll. Pärast Estonia katastroofi ja kummituslikku 1995. aastat, kus rongiõnnetuseta nädal täie ette ei läinud, hakati Maarjamaal igat sorti õppusi korraldama. Nii merel kui maal, nii oma jõududega kui sõpru kaasates. Kokkuvõtted õhkusid rahulolust.

Pruukis tulla ühel ehtsal suurõnnetusel ja ruttu selgus, et hoolimata edukast drillist ei ole riik katastroofideks valmis. Vihterpalu kustutajaid hoidis üleval erafirmade abi ja inimeste patriotism. Ootamatusteks loodud strateegilisest julgeolekuvarust ja katastroofifondist, kust õnnetuse likvideerimist operatiivselt rahastada, räägitakse meil reeglina alles pärast katastroofe. Ajapikku vajub see olulisemate küsimuste varju ja meenub siis, kui järgmine pauk läbi häda seljataga. Jääbki üle utoopiliselt soovida -- et järgmine katastroof enne tulekut õige valju kisa teeks. Jõuaks ka valitsus läbi mõelda, kust ja kuipalju raha õnnetuse likvideerimiseks saab.