Eesti põllumees eeskujuks

Artikkel

- Uudised
- 24. september 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti põllumees eeskujuks
On vähemasti üks valdkond, kus maailmal on Eestilt õppida -- põllumajandus. Subsiidiumide, tariifide, kvootide tõttu põhjalikult väärastunud globaalsel põllumajandusturul on üha raskem aru saada, mis siis asjad õigupoolest väärt on. Aga Eesti põllumees võib uhkust tunda, sest tema teab, kui palju viljatonni või kartulitsentneri kasvatamine tegelikult maksab.
Äripäeva arvates peab Eesti edumeelne, kaitsetollideta ja kontrollimatuks paisuvate toetusteta põllumajanduspoliitika jätkuma. Et see on meile juba kasu toonud ning toob veel enam tulevikus, näitab ka majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni uurimus Balti riikide põllumajanduse kohta.
Läti kaitseb oma turgu välismaise teravilja eest hinnapiirangutega, Leedu reguleerib põllumajandustoodete hindu, mõlemad riigid kasutavad tollibarjääre ja eksporditoetuste süsteemi. Tunnustav on leida Eesti vastavatest lahtritest kas «ei» või «null».
On heameel, kui hinnatakse meie suhtumist põllumajandusse kui ühte vabaturulisse majandusharru teiste seas, millele pole ehitatud ümber eritingimustest kubisevat kasvuhoonet. See peakski nõnda jääma. Eesti võib häbi tundmata tunnistada, et erinevalt enamikust maailma riikidest ei ole ta kaasa aidanud üldisele turuväärastumisele.
Üle pea kasvanud nihkeid põllusaaduste turul on tunnistanud ka Euroopa Liit. Paraku tõdemusest suurt kaugemale ei jõuta, sest kogu süsteem on ülimalt keerukaks muutunud. Nii võivadki europarlamendi põllumajandussaadikud ELi eelarve arutelude juures endistviisi rahulikult vaikida -- protsent siia või sinna, aga ligi pool eelarvest läheb põllumajandustoetusteks igal juhul.
Tahaks loota, et aastat viis tagasi Isamaa valitsemise ajal alguse saanud liberaalne suhtumine, mis soosib ettevõtlikkust, efektiivsust ja konkurentsis läbilöömist, jätkub edaspidigi. Seda enam, et tõsised põllumehed on jalule saanud või saamas ning Eesti põllumajandus tervikuna tõusuteel.
Kahe lehma pidamist ja kolme peenra harimist sotsiaalse õigluse huvides põllupidamiseks nimetada ei ole õige. Muidu tuleb meilgi peagi tunnistada nagu Leedu presidendi nõunikul, et põllumajanduse riikliku reguleerimisega «oleme otsinud sotsiaalset õiglust, mitte niivõrd majanduslikku efektiivsust, pole aga kumbagi saavutanud». Sotsiaalpoliitikat aetagu teiste vahenditega, mitte potipõllunduse hinges hoidmisega.
Eesti valitud tee õigsust ning meie maaharijate ja loomapidajate edukust iseloomustab tõsiasi, et siin töötab põllumajanduses 7% elanikest, kes annavad kokku 6,4% SKPst. Lätis on need numbrid vastavalt 17,3% ja 8,7%, Leedus koguni 24,5% ja 8,5%.
Seega annab keskmine Eesti põllumees paar-kolm korda rohkem toodangut kui Läti või Leedu ametivend.
Eesti põllumajandus on jõudnud seisu, kus on märgata kerget ületootmist. Ühiskonna nälgajäämisest rääkimine on täiesti kohatu. Probleem on tekkinud eeskätt toodangu turustamisega ning rohkem toota polegi mõtet, kui pole leitud oma toodangule ostjaid kas kodu- või välisturul. Traditsioonilise vilja- ja karjakasvatuse kõrval tasub otsida rohkem võimalusi kalanduse, jahinduse, seenekasvatuse jms mittelinliku eluviisiga seotud valdkondades.
Vaba konkurentsi teelt tollide ja toetuste rägastikku astumine tooks aga kindlasti kaasa selle, et järjele jõudnud Eesti põllumehel kaob huvi võimalikult odavalt, efektiivselt ja kvaliteetselt toota ning seeläbi kogu maailmale eeskujuks olla ning tunnustust pälvida.
Hetkel kuum