Kõigi varast

Eesti seltskondlikel koosviibimistel on üheks lemmikteemaks riigi vara raiskamine. Minu kogemus ütleb, et igaühel on sellel teemal midagi kaasa rääkida. Üks lahkab probleemi filosoofilisemast küljest, teine armastab eeskätt värvikaid näiteid tuua. Loomulikult lisatakse seejuures, mida kõike kõneleja selle varaga ette võtaks, kui see tema oma oleks.

Tegelikult see ju nii ongi. Igaüks meist, Eesti kodanikest, on osa Eesti riigist. Riik, see oleme meie -- võiks siin parafraseerida Päikesekuninga, Louis XIV tuntud ütlust. Seega riigi vara on ühtlasi meie kõikide vara.

Mulle näiteks kuulub umbes miljondik ehk 0,001 promilli kogu riigi varast. Väike osa, aga selle absoluutväärtus võib olla päris korralik patakas kroone, kui kogu riigi vara ühel hetkel maha müüa ning saadud raha riigialamate vahel võrdselt laiali jagada.

Et riik on halb omanik, siis tema (loe: meie) vara või vähemasti lõviosa sellest võiks minu meelest tõepoolest maha müüa. Selle juures on olulisim asja juriidiline külg ehk see, kuidas asjakohaste lepingutega kindlustada edaspidi varatu riigi toimimine oma elanike huvides. Tagades muu hulgas maksukoormuse vähenemisegi.

Samas ei usu ma, et riigi vara müügist saadava summa, tõenäoliselt kümnete või sadade miljardite kroonide miljondike kaupa jaotamine oleks otstarbekaim. Ehkki see tundub kõige õiglasem, on kindlasti paremaid lahendusi.

Panen siinkohal ette, et tänases juhtkirjas toodud e-posti aadressidel võiks meie kõigi ühise vara pärast muretsevad inimesed saata peale teadete riigivara raiskamise kohta ka ettepanekuid sama vara või selle võõrandamisest saadava raha parema kasutamise kohta. Tuletan ühtlasi meelde, et komisjon peab ettepanekud valitsusele esitama juba 1. detsembriks.