Möödunud neljapäeval Äripäevas avaldatud artikkel korruptsioonist Tallinna linnavalitsuses on esile kutsunud kõrgete linnaametnike üllatavalt valulise reaktsiooni, kus näiteks abilinnapea Mait Metsamaa sõnu ja käitumist jälgides hakkab veidi piinlikki. Enam kui kahe miljardi kroonise eelarvega institutsiooni ühelt juhtisikult oleks oodanud intelligentsemat vastukaja, kui seda on altkäemaksu otsimine ja mitteleidmine WCst.

Vahemärkusena -- nimetatud artiklis olid esindatud kõik uudisloo kriteeriumid peale ühe, erakordsuse. Ei ole midagi erakordset väites, et linnavalitsuses on korruptsioon. Kõik justkui teavad seda, kuid tõestada ei suuda.

Kuigi Äripäeva artiklile on ette heidetud faktide vähesust (kui see nii on, siis seda üllatavam näib süüdistatavate reageering), võib öelda, et vähemalt ühe eesmärgi on ta juba täitnud. Isegi siis, kui konflikt kohtuni ei jõua. Nimelt on ta julgustanud linnaametnikega kokku puutunud kodanikke oma teadmisi avalikustama. Kuna Eesti seaduste puhul lasub pistiseandjal pea sama vastutus kui -võtjal, pole imestada, et politseini konkreetsed nimed ja faktid ei jõua. Küll aga võivad nad jõuda ajakirjanduseni.

Toimetusse on helistatud ja siia on tulnud inimesi, kel ametnike tegevuse kohta midagi öelda on, ja kindlasti saabub infot ka edaspidi. Nüüd tahaks linnakodanikke vaid julgustada ja kinnitada, et soovi korral jääb nende nimi peatselt ilmuvas (ja seekord faktide poolest rikkamas) artiklis nimetamata. Ja jääb vajadusel nimetamata ka kohtusaalis.

Keegi pole nii naiivne arvama, et üks artikliteseeria suudaks elu pealinnas helgeks teha. Tulevad uued ametnikud ja kuni neil on suur võim kodanikke mõnitada, leidub inimesi, kes asjaajamise kiirendamiseks hüvitist pakuvad. Ja leidub ametnikke, kes selle vastu võtavad. Aga alati peab optimist olema.