Kuigi suur osa riigile ja omavalitsustele kuulunud varast on juba leidnud eraomaniku, on avalikel enampakkumistel müügile pandavaid hooneid, krunte ja ettevõtteid veel piisavalt.

Enampakkumisi saab tulemuste järgi liigitada kolmeks. Kõigepealt nurjunud oksjonid, kus keegi pole pakutavat alghinnagagi osta soovinud. Siis sellised oksjonid, kus uus omanik ostab soovitu pärast ägedat kemplemist mitme ostasoovijaga ja alghinnast tublisti kõrgema hinnaga. Kõige huvitavam on aga kolmas variant, kus suhteliselt hea asi ostetakse alghinnast vaid pisut suurema summa eest ning end enampakkumisele üles andnud potentsiaalsed ostjad tegelikult võistu ei paku. See on kokkuleppeoksjon, kus ostja on juba enne enampakkumise algust teada. Teada on samuti tehingu hind ning boonus, mis tuleb ostjal maksta neile, kes võistu pakkumast loobuvad.

Tavaliselt lepitakse huvilisteringis kokku oksjonile eelneval õhtul. Tavaliselt on sellisel koosolekul kohal ka müüja esindaja, kes samuti tehingust osa saab. Tavaliselt on kompromissi otsijate vahel mängureeglid selged ja summades jõutakse kokkuleppele kiiresti. Kui ostja saab teiste asjasthuvitatute suhtes käituda jõupositsioonilt või on selles mängus nii-öelda vana tegija, siis on boonused suhteliselt väikesed. Kui tegu on uustulnukast asjaosalisega, keda otsustajatering veel hästi ei tunne, siis tuleb uuel kas loobuda või enda mängu võtmise eest korralikult maksta.

Ma pole küll ise pakkujana oksjonimängus osalenud, mistõttu võib siintoodud skeemi soovi korral võtta kui väljamõeldist. Kui aga üle vaadata enampakkumistel kaasalööjate nimekiri, sõeluda välja sisuliselt alghinnaga tehtud tehingud ja võrrelda neid müüdud objektide tegeliku turuhinnaga, siis saabki huviline teada Eesti põhilised oksjonimängurid.