Omandiküsimused viivad endast välja

Tallinna trammi- ja trollibussikoondise puhkebaasi komandant Maie Kibe märkab territooriumil jalutajaid kohe ja astub kitsal kõnniteel otse vastu. Tema tervituses on tajutavat irooniat.

Kibe teatab, et ta ei hakka Naima Neidrega vaidlema, kuid teeb seda siiski. Küsimusele, kas maa tuleks õigusjärgsele omanikule tagastada, vastab Kibe: «Ega trammi- ja trollibussikoondis ole süüdi, et nõukogude ajal tehti maaeraldus.»

Maie Kibe sõnul ostis tema suvila kümme aastat tagasi ja maksis selle eest 10 000 rubla. «Ma ei kavatse olla kellegi rentnik ja ma tahan endale maatükki erastada,» väidab puhkebaasi komandant.

«Maksan maamaksu pigem riigile kui sulle,» vihastub Kibe õigusjärgse omaniku peale. «Kui ma oleksin teadnud, milline inimene sa oled, võinuksin lasta su kalurist vennal koju ära surra. Mina päästsin ta ja olin rumal,» valab varem ämmaemandana töötanud Kibe kogu oma viha Neidre peale välja.

«See jama on mind nii närviliseks muutnud,» räägib Naima Neidre. «Varem läksin iga asja peale endast välja. Pärast advokaadi palkamist olen saanud ka mõne rahulikuma päeva ja öö ning saan taas oma põhitööle pühenduda.»

Neidre sõnul kuulusid tema isale Topu rannas põlistalu ja ligi kolmkümmend hektarit maad. «Isa ei lahkunud sõja ajal Eestist, sest vanima poja ja pärijana oli tema kohus talu eest hoolitseda,» lausub Neidre. «Juba 1990. aastal andsime taotluse sisse, et meile maad talupidamise eesmärgil tagastataks. Kaks aastat hiljem tunnistati meid õigustatud omanikeks, kuid see on kõik. Maid pole me siiani tagasi saanud, sest neli Eesti ettevõtet on oma inetud putkad sinna püsti pannud. Nüüd on nende soov majakeste ümber asuv maa ära erastada.»

Neidre sõnul ärritab teda ja tema lähedasi kõige rohkem see, et mõned talumaadel tegutsevad ettevõtted ei hoolinud maade tagastamistaotluse sisseandmisest ja ehitasid jätkuvalt edasi.

«Meie eesmärk on siiani, et keegi rohkem neid paaritusmajakesi juurde ei ehitaks,» ütleb Neidre. «On lihtsalt õudne, millised nad välja näevad.»

Tallinna kõrgem tehnikakool on soovinud Neidre sõnul koguni mere äärde spordiväljakut rajada. «Minu isa talumaadele staadion,» hüüatab Neidre. «Ma pole elus midagi nii totrat kuulnud.»

Tallinna kõrgema tehnikakooli rektor Arvi Altmäe kinnitab, et tehnikakool vajab spordi- ja puhkebaasi. «Aeg on lihtsalt selline, et järjest enam tuleb vastu võtta väliskülalisi ja Topu rand on selleks väga sobiv paik,» lausub Altmäe.

Algselt kuulus kõrgemale tehnikakoolile Topu rannas 0,6 hektarit maad. Hiljem tehti uus maaeraldus ja kool sai 4,7 hektarit. 1991. aastal anti tehnikakoolile luba spordibaasi ehitamiseks, kuid kaks aastat hiljem võttis Ridala vald neilt kolm hektarit maad ära ja jättis koolile ainult 0,8 hektari suuruse teenindusmaa, räägib Altmäe.

Direktori sõnul ei olnud koolil enam võimalik spordibaasi ehitada ja maa tagasisaamiseks kaebas kool vallavalitsuse kohtusse. Vaidlusaluses küsimuses pole siiani lahendit leitud.

«Soovisime leida Neidrega kompromisslahendit,» sõnab Altmäe. «Pakkusime talle abiks praktikante, kes oleksid aidanud tal isatalu üles ehitada. Tahtsime koos spordiüritusi läbi viia, kuid Neidre loobus koostööst. Kuna lahendust ei leitud, tekkiski vastasseis.»

Neidre sõnul ei ole temal ega tema perel mingeid praktikante vaja. «Minu isatalu on korras ja abi ma seal ei vaja,» kostab õigusjärgne omanik. «Mis puutub spordiüritustesse, siis võib kool neid mujal korraldada. Neid ei pea tegema meie talumaadel.»

Neidre ütleb, et nii Altmäe kui teised tema talumaadel paiknevate puhkekodude omanikud ei pea teda enam teretamise vääriliseks. «Kui ma kõnnin rannas, siis vaadatakse mind sellise pilguga, nagu oleksin kurjategija,» räägib ta.

Ka pimedal ajal rannas jalutades jälitab mind Topul alaliselt elav Tallinna trammi- ja trollibussikoondise puhkebaasi komandant, lisab Neidre.

Tallinna kõrgem tehnikakool sõlmis 1995. aastal oma puhkebaasi kasutusvalduslepingu ASiga SRV Kinnisvara, mille taga on ärimehed Alvar Ild ja Indrek Toome.

Riigivara kasutaja muutmisest peab teada andma Riigi Teataja Lisas, kuid seda pole tehtud, väidab Naima Neidre. «Andsime kõrgema tehnikakooli kohtusse. Kolm eelistungit on toimunud, kuid kasutusvalduslepingut pole keegi oma silmaga näinud,» ütleb Neidre.

Arvi Altmäe sõnul pidas kool läbirääkimisi mitme kinnisvarafirmaga, kuid lõpuks tehti valik SRV Kinnisvara kasuks. «Kuna koolil ei ole piisavalt raha, sõlmisime SRV Kinnisvaraga lepingu,» selgitab Altmäe. «Kui kool kohtuprotsessi võidab, hakkab SRV Kinnisvara oma rahaga spordibaasi ehitama. Hiljem maksame raha tagasi.»

Tallinna trammi- ja trollibussikoondise inseneri Remeo Varema sõnul kuulub nende puhkebaasile 3,7 hektarit maad, kuhu on ehitatud nii telkmaju kui muid hooneid. 1992. aastal lõpetati suvilakooperatiivi Topu tegevus ja kooperatiivi vara anti kooperatiivi liikmete eraomandisse. Eelmisel aastal võttis Lääne maakonna hooneregistritalitus endised suvemajad arvele erasuvilatena, lisab Varema.

Naima Neidre sõnul kuuluvad suvemajad eraisikutele, kuid nende ülalpidamiskulud katab siiani trammi- ja trollibussikoondis. «Minu õde kirjutas vastavasisulise kirja linnavalitsusele ja linnavalitsus saatis septembris Tallinna rahandusameti puhkebaasi kontrollima,» tunnistab Neidre.

Rahandusameti aktist selgub, et Tallinna trammi- ja trollibussikoondis on ajavahemikul 1995--1997 teinud Topu puhkebaasi jaoks kulutusi 143 950 krooni ja on seega finantseerinud linnalt saadud vahenditega erasuvilate omanikke ja suvilate kasutajaid.

Remeo Varema sõnul ei ole see summa kolme aasta peale ära jaotatuna nii suur, et see vääriks pikemat kommenteerimist. Varemale ja Tallinna trammi- ja trollibussikoondise trammipargi direktorile Uno Heinverele kuulub kahepeale samuti üks suvemaja Topu rannas.

Naima Neidre ütleb, et ta ei ole kunagi soovinud kedagi Topult ära ajada, kuid omaniku ainuke soov on talle kuuluvale teenindusmaale hoonestusõiguse seadmine ja ehitustegevuse lõpetamine.

Trammi- ja trollibussikoondise puhkebaasi komandant Maie Kibe ütleb, et Neidrete suguvõsa valetas Ridala vallale, kui nad hakkasid maad taluseaduse alusel tagasi taotlema. «Neil polegi mingit talupidamist,» väidab Kibe. «Paar mesitaru ja see ongi kõik.»

«Talupidamine ei ole ainult lehm ja selle all sitsiv perenaine,» ägestub Naima Neidre seda kuuldes.

«Nad ei suuda mõista, et ma pakun neile allesjäämise võimalust,» lausub Neidre. «Nende soov on maa meilt kätte saada ja siis kinnistud suure raha eest müüki panna. Sellel maal on ju tohutu väärtus.»

Ma ei näe põhjust, miks peaks riigi raha eest erasuvila ehitanud riigiasutuste juhid Kalde põlistalu maast osa EVPde eest endale saama, ütleb Neidre. «Olen valmis käima kohut ja mind suisa huvitab, millega see ükskord lõpeb,» lisab ta.

«Loodan, et vald ütleb lõpuks ka oma seisukoha välja ja me saame tagasi selle, mis meile kuulub,» sõnab Neidre. «Siis täitub mu unistus rajada isatalu maadele oma graafikaateljee ja pisike külamuuseum.»

Ridala vallavanem Rein Hallik ütleb, et iga Topul puhkebaasi omav ettevõte peab seal midagi saama, kuid suurem osa maast peab jääma siiski selle õigusjärgsetele omanikele.

«Kui need neli ettevõtet oleks saanud kätte maa, mida nad tahtsid, oleks Neidrele jäänud vaid paar hektarit lepavõsa,» lisab Hallik. «See pole ju normaalne lahend omaniku jaoks ja paratamatult tuleb omandiküsimusi kohtus lahendada.»

Praegu on nii, et ükskõik, mida omanikud ette ei võta, kõik antakse kohtusse, ütleb Hallik. «Mina olen seda meelt, et omanikud peavad tagasi saama suure osa sellest, mis neile kuulub, ning ettevõtted peaksid leppima hoonestusõiguse seadmisega,» lausub Hallik. «Seda on Neidre kogu aeg soovinud.»