5 november 1997

Muusikakohvik jääb kõledaks

Tallinnas Raekoja plats 14

sisekujundus omaniku looming

Grammophoni kohviku sisekujundusest on raske rääkida, sest klassitsistliku arhitektuuriga maja suursugusesse ruumi -- kus on huvitavad vanaaegsed laedekoorid ja kahhelahjud -- on proovitud sobitada kaasaegset sisustust. Tulemuseks on äärmiselt eklektiline ja ilma kontseptsioonita ruumikujundus. Vineerimodernismist kantud baarilett on huvitav, kuid sellesse ruumi see ei sobi. Viini toolid osutuvad lähemal vaatlusel stiilsete mööbliesemete viletsateks ja robustseteks koopiateks. Sisustus jätab odava ja nõukogude ajal levinud «kergelt ülevärvitud» lohaka mulje. Tammest parketti on proovitud lappida heledamast puidust liistudega. Valgustus on täielikult lahendamata. Hindeks panen vaid 3 puntki.

Raekoja platsil asuv Grammofon on ilmselt brasserie. Koht koosneb ühest suurest saalist, milles on kasutatud erinevate stiilide kujunduselemente. Ruum ise on väärikas -- kaks suurt kahhelkivist ahju, kõrge kipskaunistustega lagi, parkettpõrand, suured aknad vaatega Raekoja platsile. Sügisõhtut valgustavad seinalambid ning küünlad laudadel. Ruumi sisenedes torkab silma kõigepealt kontsertklaver, millel igivana grammofon. Brasserie on täis lükitud ümmargusi ebamugavate jalgadega laudu, mille juures istumiseks klassikalised viini toolid. Vaatamata väikestele stiilivääratustele on õhkond meeldiv ja hubane mis kutsub külastust kordama. Seepärast annan hindeks 7 punkti.

Vaatamata sellele, et kohvik on pisikesi laudu ja toole täis tuubitud, jääb istumiskohast kuidagi lage ja tühi tunne. Käies üle pika aja selles kohas ja vaadates ruumi üle n-ö kõrvalseisja kriitilise pilguga, võin järeldada, et rohkem sinna minna ei sooviks. Iseenesest ilusas ruumis, mille akendest on uhke vaade Raekoja platsile, pole sisekujundusele üldse mingit tähelepanu pööratud. Detailid, nii klaver, mööbel, kui ka valgustid, omavahel ei haaku. Vanasti oli samas kohas muusikakohvik, kas praegust kohta -- nimega Grammophon -- võiks samuti nõnda kutsuda, sisekujundusest ei selgu. Kui see on muusikakohvik, siis sellistes tingimustes pole küll mõnus head elavat muusikat kuulata -- 3 punkti.

Eelinfo põhjal eeldasin, et Grammophon on natuke mõnusam koht. Üldiselt jättis ruum kõleda mulje. Aknad on tühjad, sinna tulnuks kardinad riputada. Samuti ei sobi ruumiga kokku moodne metallist detailidega baarilett. Ülejäänud mööbel vähemalt jäljendab vanemat ajastut ning klassikalisele ruumile väga vastu ei karju. Palm saali keskel tundub päris huvitavana, aga ümber lillepoti keeratud inetu krepp-paber mõjub hävitavalt. Peale musta tiibklaveri ja grammofoni ei viidanud miski muusikakohvikule. Seinalambid on põnevad, need on ka ainsad, mille valgus õhtutundidel ehk suudab kohviku mugavaks ja õdusamaks muuta. Ruumikujundusele pole kohvikus eriti põhjalikult mõeldud, üle 4 punkti anda ei saa.

Hetkel kuum