1. detsember 1997
Jaga lugu:

Üks ettekujutus riigihaigla majandamisest

Kivimäe haigla loodi 70 aastat tagasi Tallinna tiisikuse vastu võitlemise seltsi raha eest, mida hangiti annetustest ja heategevusüritusi korraldades.

Praegu on Kivimäe haigla kõrgema etapi riigihaigla, kus ravitakse tuberkuloosi ja kõiki kopsuhaigusi. Kõrgema etapi haigla oluline funktsioon on tagada kõrgeim ravi kvaliteet, mis võimaldab ravida kõiki haigusjuhte, mis vastavad haigla spetsiifikale.

Kivimäe haigla praegune administratsioon asus ametisse kaks aastat tagasi. Kuna selle ajani haiglale eraldatud vahendeid ei kasutatud kapitaalremondiks ja kaasaegsete seadmete hankimiseks, tundus olukord lootusetu, sest mõnes osakonnas puudusid isegi elementaarsed pesemisvõimalused ning majandamiskulud olid põhjendamatult suured.

Töötati välja haigla arengukava, mis kooskõlastati sotsiaalministeeriumiga. Kõikidele haigla hoonetele leiti optimaalne rakendus. Vähenesid üldkulud. Ehitati autonoomsed keskküttesüsteemid, mis õigustasid ennast poolteise aastaga.

Vabaneva raha arvel remonditi Kose osakonna enamik sanitaarsõlmi. Osteti meditsiiniaparatuuri, milleta ei ole võimalik teha uuringuid ja kvaliteetset ravi.

Vaatamata korduvatele pöördumistele sotsiaalministeeriumi poole raha eraldamise põhjendatud taotlustega on enamik neist rahuldamata. Suurem osa haigla renoveerimistöid tehti haigla omavahendite arvel. 1998. aastast ei kaeta riigieelarveliste vahenditega enam haigla kommunaalkulusid. Samuti ei ole neid raviteenuste hinnakirjas.

Lähtudes sellest on arusaamatu, kuidas suudavad riigihaiglad pakkuda patsientidele kvaliteetset raviteenust ja täita neile seadusega pandud kohustusi. Sotsiaalministeeriumi poolt on välja töötamata hinnakujunduse alused.

Kivimäe haiglas on kujunenud 1997. a ühe voodipäeva maksumuseks keskmiselt 350 krooni (siia ei ole lisatud kulutusi kapitaalremondile). Vastavalt raviteenuste hinnakirjale ostsid haigekassad voodipäeva 220 krooniga, millele lisandusid mõningate protseduuride maksumused.

1998. aastaks planeeritakse ca 20protsendilist voodipäeva hinna tõusu, mis ei kata kaugeltki kõiki otseseid kulutusi patsientide raviks.

Iga haiguse raviks on vaja teha kindel hulk kulutusi (ravimid, toit, personali palgad), millele lisandub mingi osa üldkuludest. Kokku moodustab see ravi omahinna, mis on igal üksikjuhul erinev suurus ja mille ostab ära fikseeritud hinnaga haigekassa.

Kui aga raviteenuste hinnakirja kohaselt on voodipäeva eest makstav summa tunduvalt väiksem raviteenuse omahinnast, siis kõigi loogikaseaduste järgi lõpeb haigla majandamine pankrotiga. Lahenduste leidmine väljub riigihaigla administratsiooni kompetentsist.

Tänu ümberkorraldustele ja kokkuhoiupoliitikale on Kivimäe haigla suutnud ots otsaga kokku tulla ja võlgadest hoiduda. Haigla 1996. a majnduskasum oli 238 000 krooni ja 1997. a üheksa kuu majandusakasum 590 000 krooni.

Uus hinnapoliitika võib muuta olematuks kogu senise töö, tundub, et riigihaiglaid suunatakse kindlakäeliselt pankroti poole.

Kuna riik ei ole suuteline täitma talle seadusega pandud kohustusi ega finantseeri vajalikus mahus tuberkuloosiravi korraldamist, siis loodi mittetulundusühing tuberkuloosi vastu võitlemise Põhja-Eesti selts (TVVPES), mille põhikirjaline tegevus on tuberkuloosiprobleemide aktuaalne kajastamine ja täiendavate rahaliste vahendite hankimine. Tuberkuloosi ravi paremaks korraldamiseks ja haigla efektiivsemaks majandamiseks tegi TVVPES sotsiaalministeeriumile ettepaneku võtta Kivimäe haigla seltsi hallata. Kahjuks ei tunnista sotsiaalministeerium haiglate majandamises majandamisvormide mitmekesisust ja on kiivalt kinni sihtasutuste idees.

Kui riigihaiglat ei ole võimalik kuulutada pankrotis olevaks, siis omanikuta sihtasutuse pankrotimenetluse võib algatada igaüks, kellele sihtasutus võlgneb. Pankrotistunud sihtasutust, kuhu on koondatud spetsiifilisi raviteenuseid osutavad haiglad, on küllaltki odav üles osta ja see on magus suutäis õigete raviteenuste hindade kehtestamise korral.

Jaga lugu:
Hetkel kuum