Eesti kutsutakse ELi liitumisläbirääkimistele

Minu arvates on vähemalt kolm alust, millele toetudes võib väita, et Eesti kutsutakse Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi pidama.

Esiteks on Euroopa Liit võtnud vastu poliitilise otsuse iseenda reformimise kohta. Ehk teisisõnu -- Euroopa Liit soovib laieneda ning samal ajal viia läbi oma institutsioonide ümberkorraldusi. Kuigi laienemine läheb esialgu praegustele liikmesriikidele kalliks maksma, on ometi pikemas perspektiivis see kõigile nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes kasulik.

Teiseks -- käesoleva aasta juulis langetas Euroopa komisjon poliitilise otsuse, soovitades laienemisläbirääkimisi alustada rohkem kui kolme riigiga.

Peale Poola, T?ehhi ja Ungari valiti välja kaks riiki, kelle objektiivsed majanduslikud ja poliitilised näitajad olid ülejäänud kandidaatidest paremad. Paralleelselt jälgiti ka geopoliitilist aspekti.

Balti riikidele anti Eesti soovitamisega signaal, et neid ei ole Euroopa integratsiooniprotsessist kõrvale jäetud.

Sloveenia soovitamine oli sarnane vihje Balkani riikidele ja ehk ka mõningaseks kompensatsiooniks tema NATOsse kutsumatajätmise eest.

Kolmandaks -- Euroopa komisjon on oma järgmiste aastate tööplaanides arvestanud viiele Kesk- ja Ida-Euroopa riigile suurema materiaalse toetuse andmisega. Nende viie riigi hulgas on ka Eesti. Niisiis, praegu ei ole küsimus enam selles, kas Eesti poliitiliselt või majanduslike kriteeriumide alusel läbirääkijate hulka sobiks, vaid küsimus on selles, mis saab ülejäänud kandidaatriikidest.

Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid peavad laupäeval Luksemburgis saavutama konsensuse liitumisläbirääkimistele kutsutavate riikide suhtes.

Nagu me teame, ei ole küsimus selles, kas Eestile tehakse ettepanek asuda Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi pidama, vaid valupunktiks on Taani ja Rootsi valitsuste nõue alustada ühinemiskõnelusi kõikide kandidaatidega, kellel ei ole probleeme demokraatiaga.

Kui nad oma tahtmise läbi suruvad, siis võib see meile tähendada läbirääkimiste käigu venimist. Samas leian, et selline otsus sunniks Eesti valitsust ja riigikogu rohkem ja pidevalt pingutama, et olla nende riikide hulgas, kes esimesena läbirääkimised lõpetavad.

Isiklikult leian, et kompromissina võiks Luksemburgis tehtav otsus lähtuda komisjoni soovitusest ning samal ajal antaks esimesest ringist kõrvalejääjatele selge poliitiline ja ka majanduslik toetus nendes riikides vajalike ettevalmistuste tegemiseks.